Kontratenor

Tavaliselt mulle kõrge healega laulvad mehed ei meeldi. Pole kontratenoritest kunagi aru saanud, ega ka sellest ajastust, mis selle moodi tõi. Aga see on küll üsna meeleolukas.... selline vihmane nagu meie talvgi.

And

See kõik, mis meil on, on and - mitte meie endi heaoluks, vaid osakeseks sellest suuremast plaanist, mida meil tuleb kanda. Meie tarkusud, oskused ja aeg on ühtlasi ka meie kohustus selle koha ees, mis meile on antud, mitte hüve, vaid vastutus, et me ei raiskaks seda niisama tühja.
Ja mis kasu sellest on, kui ma iga päev omandan uue "tarkusetera", ent ei kasuta seda.... Aga mu nõder liha tõrgub tarkusele vastu.

Ootuste künnis

Vaimustumisega on nii, et iga järgmine peab ületama eelmist ja nõnda see künnis tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale ja jätab enda järele suure pettumuste rodu, mis ootusteni ei küündi. Olen kuulanud suht palju kontserte ja vaadanud palju teatritükke, ent lõppeks jääb enamik suht ootuspäraseks või oodatust kesisemaks. Siiski on hea vahel leida midagi, mis sunnib aega unustama. Täna õhtul üllatas mind The Real Group , mis teeb teistel vokalistidel minu südame murdmise jällegi raskemaks. Paar toredat lugu ka YouTube'st: The Thingamabob , Gota ja Words. Viimase - niipalju, kui mul õigust pühendada on, aga loodan, et oma väikeses nurgas võin seda siiski teha, tahaksin ma pühendada Liinale, keda ma ootasin ka kontserdile, kes aga otsustas kõige õigema õigema kasuks. Loodan, et Sul tuleb ikka veel võimalus seda toredust kuulata.

Aasta esimesed purikad

Oli juba suur lõuna käes, kui silmaluugid lahti tegin ja siis aknaluugi - ja vastu vaatasid ilusad väiksed jääpurikad. Toredad sellised. Olnuks ma laps, küll ma siis teadnuks, mida maitsvat nendest teha, nüüd oli lihtsalt tore nende pihta nipsu teha.