Silikoon, dogmalugu ja Paradiis

Kord kuulsin ühte mõttetera seminarijutlusest, et vaat, Jumal ei ole inimesele kõike ette-taha ära teinud, vaid laseb tal ise maailma avastada ja seda kasutama õppida, nii nagu nt on silikoon, mida arvutitööstuses kasutatakse, algselt liiv ja inimene on siis aegapikku õppinud seda erinevalt kasutama arvutitööstuseni välja.

Ma siin pikemat aega püüan raamatut nimega "Dogmalugu" lugeda. See pole kerge. Kui liivast silikooni tegemine võtab 4 tundi aega, siis raamatulugemisega läheb kauem - selle puhul isegi mitu kuud. Aga kui mõelda, kuidas on usuasju ja dogmasid aastasadu paika pandud, siis ....

Mind on ikka vaevanud see, et kuidas selle "kolmainsusega" siis lood on. Piiblis sellist sõna ei eksisteeri, aga välja annab selle mõtteliselt lugeda küll, ja kui usku on, siis uskumisega pole ka raske...aga teoloogiliselt on teine lugu. Kui nüüd mõelda, et asjade selgeksvaidlemine kirikuisadel ligi 400 aastat võttis, siis kõlab see natuke nagu liivast silikooni tegemise ja rakendamine. Jumal lasi neil päris palju "kakelda".

Kui niiviisi asjale läheneda, siis ma pean oma eelnevad arvamused teaduse kohta - et enamus sellest on vaid ressursside - nii rahalise kui inimjõu - raiskamine, tagasi võtma, sest läbi eksimuste, möödapanekute, valede tulemuste jne, jne jõutaksegi välja asjadeni, mis töötavad. Tohutu ühine töö, mis asjad lõpuks paika loksutab.

Ja Jumal laseb sellel kõigel sündida.... ei anna pakendis valmistoitu, vaid laseb meil ise külvata, kasvatada, lõigata ja valmistada....läbi pikkade protsesside, üle inimpõlvede.

Täna koju tulles suuri äiksepilvi vaadates mõtlesin, et mida inimene ikka Paradiisis tegema hakkab. See peaks ju olema igati täiuslik paik... ilus, harmooniline, külluslik, rikkalik, otsatu, ajatu, näljatu, vaevatu jne jne.... Kas siis tõesti võiks hakata seal igavesti igav? Igavus aga on paha asi, sest igavlev inimene hakkab paratamatult lollustega tegelema, ja seetõttu on mõtlemine ja töö inimesele normaalseks funktsioneerimiseks hädavajalikud. Aga kui juba praegu laseb Jumal meil suht palju pingutada ja sellega ka arenemisest rõõmu tunda, siis kuivõrd enam Paradiisis! Võibolla on siis sihid põnevamad:

"Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud
ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud -
selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad."

1 Kor 2:9

Kiire elu

Tööpäevad, eriti valvepäevad lähevad seda kiiremini, mida rohkem tööd on. Täna näiteks olen rabelenud nii, et kogu see aeg tundub justkui tunnike ainult. Inimene sageli unistab pikast ja tsillist elust või nii. Siin ma siis nüüd mõtlen, et selleks, et tahta pikka ilusat elu, peaks ehk kolima väikesesse ilusasse linna Lõuna-Eestis ja logelema hästi palju - siis on elu pikem....
Elupõletajad on hoopis need, kes liiga palju rabelevad, et aegagi ei märka.

Kodugrupile

Pärast pikka õhtuvestlust, mis meil eile oli, ja mis oli väga huvitav (nagu enamus meie koosviibimisi on olnud), juhtusin (natuke küll sihilikult) hommikul kuulama taas T Kelleri loengut, mis natuke paari meie arutlusteemaga haakub.

Suur Reede

Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.

Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.

Ma mõtlen, et

Tahaksin mõtiskleda teema üle, millele ma viimasel ajal olen mõelnud, ja seda tänu sellele, et igal pool sellest kirjutatakse. Teemaks on homoseksuaalsus. Need mõtted, mis ma nüüd kirja panen, ei pruugi kõigile meeldida, aga see on minu mõtiskluse tulemus, mis otsis omamoodi õigust ja rahu ja seda kolmanda koha pealt.

Homoseksuaalsusest räägitakse palju ja see tüütab ära. Tavaliselt on vastastikku kaks leeri - homoseksuaalsuse kui normaalse nähtuse pooldajad ning sellele teravalt vastu seisvad kristlased. Üks taob lakkamatult, et tal on õigus oma seksuaalsele õigusele, teine servib Piibli ja ühiskonna terviklikkuse nimel vastu.

Kristlasena olen ma kristlaste poolel, mis mul muud üle jääbki! Loen ju ka mina Piiblist välja, et seesinane eluviis Jumala silmis jõledus on:

3Mo18:22 Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!

1R 1:27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.

1Ko 6:9Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.

Kõik see on tõsi ja selle vastu ma ei vaidle.

Mis mind aga tõsiselt häirima on hakanud, on kristlaste armastuseta sõda. Julmad kommentaarid (nt kellegi Urmase poolt) , mis peale igat teemakohast artiklit kristlaste poolt kommentaariumitesse jõuavad, hämmastavad ja hirmutavad mind ning vahel tunnen seepärast isegi häbi.

Tahan siinkohal välja tuua mõned mõtteainet pakkuvad pildid.

Esiteks, paar aastat tagasi lugesin ma Philip Yancey raamatut "Mis on armus nii hämmastavat". Üks seik selles raamatus raputas mind tõsiselt: kui autori üks hea kristlasest sõber nö "kapist välja tuli ja end geiks avalikult kuulutas", ei hüljanud autor oma sõpra mitte ja toetas teda oma kohalolekuga mingil geiaktsioonid. Seal aktsioonil siis marssisid geid läbi linna loosungitega "Jeesus armastab ka meid". Raja kõrval oli aga teistsugune seltskond inimesi teistsuguste loosungitega: "Te lähete kõik põrgu!". (Loodan, et mu mälu siin seda ümberjutustades mind alt ei vea). Aga küsimus on järgmine: milline seltskond neist väljendas armastust, milline vihkamist? Ma ei küsi, kellel siin õigus on.

Teiseks tahan osutada ühele Piiblisündmusele. Me teame, et kümnes käsus on käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda" (2Mo 20:14). Neid, kes sellega hakkama said, võis omal ajal oodata väga ränk karistus - surmanuhtlus. Abielu oli väga väga püha.

Sündmus aga on järgmine Jh 8:
¹Aga Jeesus läks Õlimäele.
²Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
³Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
⁴ja ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
⁵Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?"
⁶Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
⁷Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"
⁸Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
⁹Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
¹⁰Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?"
¹¹Tema ütles: "Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!"

Piiblis on homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta oma kindel seisukoht. Kui nüüd selline tabataks teolt ja aeg ning olustik oleksid sarnased eelneva Piibli looga - mida sa teeksid? Kelle selja taga seisaksid?

Kolmandaks esitaksin retoorilise lihtsalt küsimuse. Jah, võibolla pole mul õigus seda küsida, ma pole isegi lapsevanem, aga siiski: mida sa teeksid, kui taipaksid ühel päeval, et su laps polegi päris tavaline, vaid otsib enam hingesugulust omasooliste seltsis ning ei näita välja huvi vastassoo vastu? Mida sa teeksid, et teda õigele teele juhatada? Millise meelsusega? Millise südamevaluga? Kas lepiksid?

Ma usun, et nii mõnigi usklik lapsevanem on pidanud nii endalt küsima.

Neile, kes käisid sel aastal juhtimiskonverentsil, tahaksin veel neljandaks meenutada Tim Keller'i versiooni kadunud poja loost: see lugu on vanemast vennast, kes õigusele ja õigetele tegudele viidates, lootis saada isa pärandus. Kuigi ta elas kodus, oli tema süda sama kaugel, kui tolle oma, kes oma osa välja nõudis ja ilma pääl ära raiskas. Hea õige vanema vennana oleks tema kohus olnud noorem üles otsida, aga ta ei teinud seda. Samuti vihastas teda isa käitmine, kui noorem pöördus, sest kõik see pidu peeti "tema pärandiosa arvelt". Ta keeldus peole sisse minemast.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et me peame väga alandlikud olema, et mitte käituda "variseride" või "vanemate vendadena". Veel enam, peame väga, väga alandlikud olema, et mitte enda kätte kohtumõistmisohjasid haarata ja jumalat mängida.

Lk8:8 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"

Homoseksuaal ei saa end muuta, nagu ei saa ka valetaja, näppaja, tagarääkija, uhkustaja, abielurikkuja..... ta lihtsalt ei saa, sest tema jaoks ei ole see patt.

Patt saab ilmsiks alles siis, kui seda valgustatakse. Valgustus tuleb Kristuse kaudu. Alles siis saab inimene aru, et ei ole õigel teel, alles siis saab inimene pöörduda ja alles siis saab Jumal teda aidata, kui ta seda tahab - olgu see põhjus siis geneetiline, sotsiaalne, mis iganes. Meie variserlik haukumine ei paranda midagi.

Meie oleme Jeesuse esindajad siin maal. Millise mulje me Temast jätame? Kas õiglase ja karmi? Seda tegid ka ju variserid, kes seadust täpselt järgides "Jumalale meelepärast" väga püha elu elasid. Või kandes Jumala armastuse kohustust otsime südamevaluga kadunud "nooremaid" vendi?! Milline on meie suhtumine? Milline on meie vastuvõtt?

Muidugi poliitika on poliitika. Olen konservatiivselt nõus, et ühiskond saab toimida kindlate selgete piiride raamistikus. Seisukoht peab olema. Kuid ma väga loodan, et keegi oma ligimest põrgusse ei saada lihtsalt selle pärast, et too patune on... täpselt samapalju patune nagu sina ja minagi. Ma väga tahaks loota, et kristlastest kommentaatorid ehk natukenegi tarkust kasutavad ja oma suu mõne koha pealt sulgevad, et sealt tulenev ei saaks takistuseks eksijale leida tee Jumala juurde.

Paastuaeg.

Täna süüakse hernesuppi ja vastlakukleid ning usinamad lasevad ka liugu, ent homme algab paastuaeg. Ma viimastel aastatel olen ikka salamahti tahtnud kuidagi seda pidada või mingitpidi sel ajal teistmoodi kui tavaliselt käituda, aga nagu kiuste saavad ületamatuteks takistuseks alati kaks asjaolu - esiteks, sageli ma unustan selle lihtsalt ära ja avastan millalgi paar nädalat enne kannatusaega, et...oi, läks ja laulis; ja kui ma siis unest ärkan, ilmneb teiseks veel võimsam asjaolu - ma olen nii nõrk, et vastupanu kui õhuke pabermüür igasuguste tahtmiste ees põrmuks langeb. Sel ajal on igasugused isud tavalisest veelgi suuremad. Kui näiteks olen otsustanud shokolaadi ühel päeval mitte süüa, siis terve päev ma mõtlen vaid sellest. Inimlik.

Homme algab paastuaeg. Proovima peab siiski. Moderne kristlane ei räägi mitte niivõrd lihast loobumist, vaid loobumist millestki, mis liigset tähelepanu võtab. No enamusele on selge, et tänapäeva inimesele on selleks internet. Tjah, töö tõttu oleks mul sellest loobumine peaagu võimatu, aga.... miks mitte proovida loobuda selleks pooleteiseks kuuks orkutist, facebook'ist ning kasvõi blogger'ist? Kõik need võtavad olulise aja, mida saaks kasutada teistmoodi. Pühapäevati tavaliselt ei paastuta, kristliku traditsiooni koha pealt on see Kristuse ülestõusmise päev. Mis siis juhtuks, kui inimeste blogisid loeksin ainult pühapäeviti - see oleks mõnus ajaviide pärast kirikut pannkookide kõrval ja korraga saaks rohkem lugeda. Orkuti ja facebookiga oleks keerulisem - nii mõnigi sünnipäev jääks tervitamata ning samuti oleks teadmatus mõne uue ilmakodaniku saabumise osas. Aga mis oleks paastumise kasu? Aeg! Ja aeg on kallis. Ja võibolla, kui siis mul aega rohkem on...oleks, jõuaksin ka oma õppetööd õigeks ajaks tehtud. Lihtne.

Mõnel tekib ehk küsimus, miks seda ajast ja arust traditsiooni üldse püüda pidada? Ma pikalt ei tahaks sellele vastata, aga lühidalt vast niipalju, et ma tahan proovida, kas sellel oleks mingit positiivset mõju minu isikule. Kui kasutada seda aega rohkem vaimulike asjadega tegelemiseks, lugemiseks ja külastamiseks, siis tõuseksid esile igapäevases elus muud kvaliteedid. Samuti kasvatab enese piiramine inimest. Keegi on öelnud kultuuri kohta, et kui seadused ja piirid hägustuvad, must lakkab olemast must ja valge valge, lakkab olemast kultuur. Sama võib ju ka öelda inimese kohta, et inimeseks olemisel on väga oluline koht käskudel ja keeldudel ja sisemisel "moraaliseadusel", mis ütleb, mida oleks õige teha, mida mitte. Ise-enese harjumustele piirangute panemine on samuti oluline tugevamaks inimeseks kasvamisel, ent need piirangud peavad olema targalt tehtud - kiirteele paigaldatud 20-sest põhjuseta paigaldatud aeglustusmärgist sõidetakse ilmselt 120-ga mööda.

Seekord ma siis proovin paastuda, proovin hakata vältima otseselt mittekasulikke tegevusi internetis. Aidake mulle kaasa. Kui ma harjumusest orkuti avan või facebookis konutan, noomige mind avalikult ja pidage mind sõnapidamatuks!

Kuidas sina paastuaega tahaksid pidada? Mis see sulle tähendab?

Oh seda ebausku küll!

Nüüd juba lubavad osad lennufirmad check in-i internetis ära teha. Väga mugav, läbida tuleb lennujaamas ainult läbivalgustuskontroll. Internetis check in-in'i tehes saab ise koha valida ja pileti välja trükkida. Noh, valin siis koha ära ja vaatan, et nr 13 rida puudub. Inimesed nii ebausku täis, et isegi arvude järjekorrad muutuvad -11, 12, 14, 15. Olen kuulnud ka, et osades hotellides puudub tuba nr 13. Huvitav, kui paljud on julenud abielluda 13 reedel? Sellise usu kohaselt peaks tegelt siis kõik 13 reeded vabaks kuulutama, sest mine tea, mis veel juhtub, targem on kodus istuda ja veel parem, ohutusse voodinurka jääda.

Usk on inimloomu üks lahutamatu osa. On ta kas usklik või ebausklik... ühel hetkel lööb see ikka välja, ükskõik kui palju seda ka ignoreeritakse. See lihtsalt on nii, kui koht on täitmata Jumala poolt, hiilivad sinna kõiksugu muud tegelased - mustad kassid, rongad, numbrid, raha, õnnemängud, hirm, nõiad ja muu vaimne kamp. Loodus tühja kohta ei salli, nii õpetati kord ülikoolis.

Headus, kohustus ja silmakirjalikkus

Tihti ma mõtlen, et kus on hea ja halva piir, veel enam, kus on heaks ja halvaks olemise piir? Üldiselt me tahame olla head, hoolsad, abistajad - see on kui sisestatud olemise, olemuse vorm, mille poole püüelda. On ka muidugi neid, kes meelega vastupidiselt taotlevad, aga kas nad seda ka iseendale tahavad?

Me püüdleme headuse, heaks olemise poole. Mis aga teha siis, kui see sisemus ei ole väga hea, kui väga ausalt enese sisse vaadates leitakse, et mõnikord kõik see heaks olemine tuleb läbi pingutuse, punnestuse? Kord, kui alles laps olin, toodi mulle kaugelt maalt kommi. Kuna sealsamas olid ka teised lapsed, siis tehti mulle selgeks, et ma pean neile ka andma. Aga need kommid toodi ju MULLE! See oli esimene lahkuse õppetund, ja kuigi ma muigan oma tollase tunde üle, mis see sunnitud lahkeks olemine mus tekitas, on see mul selgelt tänaseni meeles. Nüüd ma tean, et on ilus jagada, ja olen õppinud tunnetama ka teiste rõõmu selle juures, aga vahel imbub heateosse ka selle kauge tunde maiku.

On see sisemine heaks olemise pingutus siis kohustus? - nii käitumine on minu kohus, hoolimata ebamugavusest; mõnes emotsionaalses situatsioonis varjata hea näoga sisemist tormi, sest keegi teine ei pea ju selle pärast kannatama. On see silmakirjalikkus? - parem on hoida suhteid enam vähem headena; kasulikum on käituda nii või naa oma õigusetunnetuse piires.

Raskemaks läheb asi veel siis, kui öeldakse, et kõik see pingutus on tühine, kuna pole "õige meelsusega" tehtud. Mis see "õige meelsus" üldse on? Kas on see tundelisus? Kui süda on hääd tunnet täis ja kui tuleb juhus ka üks häätegu teha, siis on "linnuke kirjas". Kui aga häätegu hambad ristis kohusetundest ära tehakse, siis nagu oleks vaat'et parem, kui oleks tegemata jäänud?

Ma vahel olen tundeline inimene ja vahel ei ole ka. Oma head teod, mida ise heaks arvan, ei ole aga alati headuse, lahkuse harjal korda saadetud.... on palju tehtud ära kohusetundest, sunnist ja teadmisest, et see või too on lihtsalt õige teha.... kui sul on võimalik head teha, siis patuks on, kui ei tee....ärgu su vasak käsi teadku, mida parem teeb... Soovin küll, et säänne kohusetunne muutuks heaks tahteks, et oleks kergem õigeid asju teha, parem olla, ehk on see elukestev õppimine. Muidugi ei maksa mõelda, et mu iga heategu üks suur pingutus on, ei, on palju ka selliseid, millest ma ise suure rõõmukaifi saan ja see on juba omaette tase.

Niisiis hindan ma väga iga tehtud heategu, tahteavaldust, heaks olemist, sest tean, kuivõrd raske võib see olla - ka "silmakirjalikuna" näiv heategu nõuab millestki loobumist. Inimloomuseid on igasuguseid ja kui ka mõni näib "silmakirjalikum", ei pruugi ta seda tegelikult olla - iselise looma koolitamine on mõnel raskem, olenevalt kuivõrd taltsutatava Jumal kellegile andnud on.
"Õige meelsus" pole pigem mitte tunne, vaid õige otsustus teadmises, et nii on hea ja õige teha, käituda. Ja see nõuab pingutust, mõnel rohkem, mõnel vähem. Üks aga on siin siiski juures - teha ilma kasu ootamata.
Minu iseline loom pole paljuski veel taltsas, aga harjutamine teeb meistriks.

Uue hooga.

Nüüd on siis juba uus aasta käes ja viimane aeg teha ka uus postitus, sest mulle tundub, et enamus blogijad, kelle postitusi ka ise loen, on seda juba teinud. Vana aasta läks ja uus saabus omamoodi vaikselt ja andis sellise veidi müstilise tunde ka - nii ma loodan, et tuleb omamoodi müstiline aasta. Sellele tundele andis muidugi hoogu suur ja muinasjutuline lumi, mis siiani kõike ümbritseb - see on hea märk püsivusest.
Aasta viimasel kohvihommikul sai antud lubadus, et õpin tulevasel ehk siis sellel aastal lõpuks ära autosõidu. Utsitage mind takka, kui ma seda lubadust unustama kipun... Rohkem lubadusi ei andnudki, aga eks neid tekib aasta jooksul ise juurde.
10 päeva ja ööd on uuest aastast käidud ja hulk töödki juba selle sees ära tehtud, eluratas pöörleb omamoodi ikka edasi. Rohkem nagu midagi ei oskagi öelda... nagu öeldakse, esimene vasikas läheb ikka aia taha...

Nädala kokkuvõte

Ja jällegi on üks Turu nädal lõpule jõudmas ja ma mõtlesin, et oleks paslik mingi kokkuvõte teha. Muidu vahel on nii, et päevad on ära elatud ja lõppeks neist ikka mitte midagi ei mäleta. Tundub kuidagi kasutu või nii. Kuid ka oma kirjutisi lugedes, tekib mul vahel tunne, et kas ma tõesti olen seda või teist ütlenud, teinud või teda või toda kohanud. Ma võiks siinkohal endale lausa diagnoosi panna - habituaalne Alzheimer või dementsus.
Aga see selleks.
Tore nädal oli, tegus nädal. Sain palju loetud, vaadtatud ja selle kõige juures ka tööd tehtud, milleks tegelikult siin olen.
Tulin nüüd teist korda järjest pühapäeva hommikul Eestist tulema. See on tegelikult hea aeg, sest laev ei ole pungil täis ja on õhku hingata ja oma asjadega tegeleda. Nii tegelesingi nii laeval kui rongis lugemisega ja peaaegu sain raamatu ka läbi.
Muidugi kibelesin ka kirikusse, sest siin on üks mu kodukogudustest, mis mu omaks on võtnud ja mina neid ka. See rahvusvaheline seltskond on kirju - nii musti, kollaseid, pruune, valgeid.... kõike ja see vaheldub ka kiiresti, peaaegu iga kord on keegi uus nägu. Seagripi epideemia tõttu on hetkel käsitervitused "keelatud"ja see mõjub kuidagi kummaliselt... nagu polekski õigesti tere öelnud või rahu soovinud. Hakkasin mõtlema kohe, et iga kontakti osas annab selline ihuline puudutus nii palju juurde. Peaks nt hakkama hommikukohvilisi kätlemise või "pühade suudlustega" tervitama - huvitav, kuidas mõjuks? :) Igal juhul ühe suure laia naeratusega n....i kätt surusin küll, see läks kohe kuidagi nii.
Esmaspäeva tegi eriliseks see, et sain siis lõpuks selle kurikuulsa seagripi vaktsiini sutsu, mille järelmõjude all kergelt kannatan siiani. Üks kannatuse pool oli selline psüühiline, mis vallandus selle artikli lugemisel, millest eelpool juttu oli, teine selline füüsiline - nagu õlavars paistes ja valus, palavik (tunde järgi) ja selline hajeviloleks, mis tegelikult siiani kestab. No oli ikka kange vaktsiin küll. Mis ma siis ütlen, kas soovitaksin teile seda või mitte? Kuna infot on nii ja naasugust, siis peab vast igaüks ise oma kõhutunde järgi otsustama. Mulle hetkel jääb siinpool kallast selline tunne, et Eestis püütakse seda nakkust kuidagi ohutumalt näidata, kui see on - ei tea, kas see tuleb sellest, et vaktsiini kogus on väike ja seetõttu hoitakse inimesi paanikasse sattumast, või ongi nii, et lihtsalt "ei tasu ära". Siinpoolsetest andmetest olen kuulnud, et 19 in on Helsingis seetõttu intensiivravis jne jne. Samas olla surnud ka üks laps, keda nädala eest oldi vaktsineeritud - kas on siis sellest kasu? Ei tea, küsimusi on palju ja päris tõelisi vastuseid ei tea keegi, ehk aeg näitab. Ja kõigele sellele "tantsule aurukatla ümber" vaatamata, tunnen sisemas rahu, et see tehtud sai.
Teine tore asi, mille üle ka ise suurt rõõmu tunnen, on KIVA - sellest on kaks sõna pikemalt juttu paar postitust tagasi. Võtsin siis kätte ja laenasin kolmele ettevõttealgatusele erinevas maailma paigus 25 dollarit. Tegelt oli see väga lõbus tegemine ja ma lausa püüdsin end tagasi hoida, et mitte oma krediitkaartiga väga hoogu minna. Tahtsin näha, kuidas see töötab, ja nägin rohkematki. Tundub, et väga paljud inimesed on asjaga hoos, sest need piskud, mis erinevates maailmanurkades kokku pandi, kasvasid väga kiiresti suureks, niiet paari päevaga olid suhteliselt suured laenusummad käes olemas kellegi poe, töökoja, karjakasvatuse algatamiseks, turgutamiseks. Jessica Jackley - ühe KIVA asutaja sõnul makstakse laenud 98% juhul tagasi. Ka seda tahaks näha, kuigi mul isiklikult pole kahju, kui ka see saamata jääb.
Õhtuti püüdsin end distsiplineerida sellega, et vaatasin igal õhtul läbi ühe eelmisel aastal GLS-s esitatud ettekande. Võimas oli! Tundub nagu oleks teise konverentsi eelmisel nädalavahetusel olnule otsa saanud. Suuri juhte, tuntud ja väga kõrgeid tegelasi, kes seal osalesid, oli palju, ent kõige liigutavamad lood, nagu mulle tundub, tulevad ikka nendelt, kes väga Kristuse keskselt oma suure südamega ühiskonna jaoks püüavad ära teha. Väga muljetavaldav oli Gary Haugen, kes oma tööga arengumaades paljusi on sõna otseses mõttes orjusest on vabastanud ning võitleb ebaõigluse vastu; muidugi Billy Hybels, kes lihtsalt tundub erakordne olevat ja Wayne Cordeiro, kes soovitas kalendris kõigepealt paika panna puhkepäevad. Veel mainis ta, et väga oluline on varakult magama minemine, et hommikud pikemad oleksid - siin ma siis nüüd olen kl 00:45 :) Aga ma kohe kohe võtan selle suurepärase mehe soovitust kuulda ja poen teki alla.
Ja lõppeks käisin täna siinses kodugrupis. Teema oli raske: Mt 25:31-46 ja mõtteid selle üle palju. On ikka huvitav küll, kuidas inimesed mõnede asjade koha pealt erinevalt mõtlevad, aga samas on see rikastav ka. Sellega seoses pajatasin ka oma loo, kuidas ma viimasel palverännakul Prantsusmaal kahe vanema naisterahva eest sõna otseses mõttes põgenesin, kui nood liialt mu personaalsesse tsooni kippusid. Minu kummaline käitumine, mida ma tollal kuidagi suunata ei suutnud, pani mind siiani pead vangutama, aga Geoffrey, tark mees, tõi välja hoopis teise aspekti, millele ma kunagi mõelnud ei olenud: nende naiste hoiak minu suhtes oli pigem omandav kui armastusest lähtuv, mistõttu minu pagemine oli ainuõige panemaks ehk neidki mõtlema sellele, et nii ei saa teise inimese inimese suhtes käituda. Armastus ei suru end peale ega omanda kedagi. Tollal oli siis probleem selles, et üks daam näitas väga selgelt välja, et ta tahab mulle "ema" eest olla ja teine nõudis väga mu tähelepanu, mida ma ka andsin, ent muutus kadedaks, kui seda teistega jagasin. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen ka ise selle koha peal palju eksinud - nii kerge on oma egot kellegile peale suruda või püüda kedagi "omandada", aga loodan, väga loodan, et nendest "elu õppetundidest" õpin ma isegi paremaks.
Aga nüüd tõesti on tulnud uneaeg.
Rõõmustan siin vaikselt, et homme saab koju, ja poen teki alla.

Sulle aga, hea lugeja, üks muusikapala! :)

Õudus või õnnistus?

Vaatasin täna, kuidas medõde mu õlavarde väikese koguse piimjat ollust süstis. Nüüd on see siis tehtud, mõtlesin, ma olen vaktsineeritud.
Mõned tunnid hiljem, kui mul tekkis veidi aega internetis surfata ja erinevaid artikleid lugeda, sattusin ühele artiklile, mis mu päevase kogemuse kujuteldavaks õudusunenäoks muutis. Silitasin õrnalt kergelt valutama hakanud lihast ja mu silme eest käisid kujundlikult läbi kõik sealsed õuduse hüpoteesid. Olen ma nüüd tõsises ohus? Olen ma vaktsineerimise läbi mingi surmava vandenõu ohver? Mida kõike minuga nüüd juhtuda võib? Fantaasia on hea. Lugege!

Aga selle kõige juures tekkis mul siiski kaks naiivset küsimust:

- kes ja miks peaks tahtma sellist maailma populatsiooni niiviisi halvata?
- ja kui veel paranoilisem olla - kes ütleb, et see kõik ka vastupidine ei ole?

Seni elame ja näeme.
Eks mul ei jää nüüd muud üle, kui usinasti hingepalvet lugeda:) Seni pole küll ükski katsejänes langenud mu meelest.

Midagi vaimulikku

Käimas on GLS e the Global Leadership Summit. See on konverents täis tarkust ja annab palju ka mulle, kes ma pole juht, kuid ehk ma saan püüda käituda heale alluvale vastavalt :). Olla juht on suur vastutus ja hetkel ma nii tahaks, et minu ülemused sellest osa saaksid... või vähemalt saaksid tarkust teha vajalikke otsuseid sellel raskel ajal.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Juba mitmel korral olen ma tulnud mõttele hakata taas pidama ka sellist täiesti tavalist päevikut. Mitte selleks, et seal siis ise-endale nagu siin kõigele avalikkusele suurest lobiseda, vaid et panna kirja väikseid tarku terakesi, mida päevast päeva ikka kuulen, kuid mis ununevad poole tunni möödudes; mõttevälgatusi, palveid, soove, unistusi, raskusi, läbikukkumisi, võite - ühesõnaga kõike seda, mis mulle korda läheb ja jälgida sellega iseenda muutumist, unistuste täitumist, vastuste saamist oma palvetelet, parema või parima ilmnemist jne, jne.
Ma olen mitmel korral alustanud. Mul on riiulil päris mitu sellist väikest märkmikku, kuhu olen erineval ajal püüdnud midagi kirjutada. Üks tunnike tagasi võtsin ühe sellise riiulist ja lugesin veidi:

The will of God will never

lead you

where the grace of God

cannot hold you

ehk siis:

Jumala tahe ei juhata sind kunagi sinna,

kus Tema arm ei suudaks sind hoida.

Ja teiseks üks hea salm psalmidest (37:3-5):

Looda Issanda peale ja tee head,
ela oma maal ja pea ustavust!
Olgu sul rõõm Issandast;
siis ta annab sulle,
mida su süda kutsub!
Anna oma tee Issanda hooleks
ja looda tema peale;
küll ta toimetab kõik hästi!

Mida paremat sellisest kinnitusest sellisel ajal vajaksingi? Ei rohkemat ja loodan, väga loodan, et ka edaspidion see nii, olenemata oludest.

Vahel istuks ja mõtleks....

Aga ma teen seda ju kogu aeg...

Palve

"God give us grace,
to accept with serenity the things
that cannot be changed,
courage to change the things
that should be changed,
and the wisdom to distinguish
the one from the other.
Living one day at a time;
Enjoying one moment at a time;
Accepting hardships
as the pathway to peace;
Taking, as He did, this sinful world as it is, not as I would have it;
Trusting that He will make all things right if I surrender to His Will;
That I may be reasonably happy in this life and supremely happy with Him Forever in the next.
Amen"

"Issand, anna mulle meelekindlust

leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Elades üks päev korraga,
nautides ühte hetke korraga;
võttes raskusi kui teed rahusse;
võttes, nagu Jeesus võttis,
seda patust maailma nagu ta on,
mitte nagu mina tahaks, et see oleks;
usaldades, et Sina teed kõik asjad õigeks,
kui ma allun Sinu tahtele;
et ma võiksin olla selles elus mõistlikult õnnelik
ning ülimalt õnnelik koos Sinuga
igavesti järgmises elus.
Aamen."

Karl Paul Reinhold Niebuhr

Aega on

Mõtlesin alati, et on hea, kui aega on - küll siis kõike saaks teha ja näha ja õppida. Nüüd on seoses masuga see aeg käes, kus aega hakkab tavalisest rohkem olema ja, noh, raha sellevõrra vähem. Pidage aega kalliks.... eks ma püüa. Kurilugu on aga selles, et ei oska. Töörattal jooksmine on võtnud ära vaba aja targa kasutuse oskuse - magan palju ja suure osa ajast mökutan artuvi taga, vaadates facebookist ja orkutist, kuidas teistel elu läheb... Pean siin ise-enesega plaani, et peaks mingi päevaplaani seinale riputama vabade päevade tarbeks, et need kasutult raisku ei läheks.
Netis surfamisega seoses leidsin aga ühe toreda töö - küll ikka liivi ja eesti keel on sarnased :)

Nutt

"Kas ma võiksin Sinult, kes Sa tõde oled, oma kõrva Su suule lähendades kuulda saada, miks nutt on õnntetuile magus? ..//.. Või on nutt iseenesest kibe asi, mis meeldivaks muutub siis, kui varem rõõmustanud asjad mõjuvad tülgastavalt, kui nad tekitavad meis vastikust?"

Aurelius Augustinus, "Pihtimused"

Vahel ma nutan. Loodan vaikselt, et kõik seda vahel teevad ja mitte mina üksi. Mitte sellepärast, et see häbiasi oleks, ehk-küll kroonilised halisejad mõjuvad painavalt, küll aga sellepärast, et sellel on kergendav ja puhastav toime, see kergendab südant.

Vaim on valmis, aga liha nõder...

Üldjoontes teame me kõik, mis on hea ja mis on halb, mis on õige, mis vale. Kultuurilisi nüansse arvestamata tunnetame ära asjade põhiloomused. Teame, aga nii sageli lipsame sellest teadmisest mööda ning väärtuste interpreteerimine jääb igaühe südametunnistuse keti ulatusse - mõnedel on see õige pikk, mõnedel lühike.
Ma tean, mida on õige teha, aga siiski ei tee seda. Miks siis ometi? Piiblist pärineb hea väljend: "Vaim on valmis, aga liha nõder..." Minu vaim on paljudeks headeks asjadeks valmis. Kui suudaksin, loobuksin poolest interneti kasutamise ajast targemate tegemiste-lugemiste tarvis, teeksin veidi rohkem sporti, hoiaksin raha väärtuslikemate asjade jaoks, peaksin aega ja suhteid kalliks, hindaksin üle ja ümber oma arvamused ja suhtumised jne jne. Palju teeksin ja võibolla, võibolla oleksin parem inimene ka. Aga siin ma olen, iseenda vigade ja ämbrite keskel, millede otsa või sisse ma ikka aeg-ajalt komistan, tundes, et ma ei õpi mitte kunagi.
Millest siis tuleb selline suutmatus? Aastatega muutun iseenda vastu konservatiivsemaks, karmimaks. On palju asju, suhtumisi ja olukordi, mida aastate eest pidasin normaalseks või mööndustega õigustatuks, kuid millede ümber ma liberaalsuslingu olen hakanud koomale tõmbama. Ma tahan, et valge oleks valge ja must oleks must ja et ma teeksin asju nii nagu on õige ja vihkan end, kui välja tuleb must või hall. Hiljuti hea sõbra soovitusel loetud Isaac Bashevis Singeri "Patukahetseja" lisas mu must-valgele unistusele indu juurde. Tagasi minevikku vaadates näen oma läbikukkumiste rodu ning püüan neisse suhtuda kui kasulikesse õppetükkidesse. Siiski muutun kadedaks, kui näen, et inimesed mu ümber on suutnud ka ilma "õppetükkideta" hakkama saada. Ja mina ei suutnud.
Tahan muutuda, aga liha on nõder.
Mõni õhtu tagasi viis jututeema mõttele - käsk. Käsk ei jäta kedagi külmaks - sellele sundusele on nii pooldajaid kui vastaseid. Mõned leiavad selles juhendusi hästi hakkama saamiseks, mõned peavad seda piiravaks faktoriks, millele tuleb vastu hakata. Hea ülemuse või kalli inimesele käsule on kerge alluda, samas kui nõmeda inimese käsk tekitab trotsi, olgugi, et mõistus aru saab, et tema poolt antud käsk on igati mõistetav ja taotleb head. Meie suhtumine käsku laieneb käsuandjale, sellel on tugev isiklik maik. Muidugi on lugu teine, kui käsk satub vastuollu sisemise õiglustundega, hea ja halva tunnetusega. Käsk tappa satub vastuollu ülema käsuga: sina ei tohi tappa jne jne. Võib ju küsida, et kas varas ikka saab aru, et varastamine on halb või abielurikkuja, et tema teed rohkem kurbust kui rõõmu kaasa toovad. Usun, et kindlasti mõlemad teavad seda, ent see on põnev, pakub hasarti ja hetkelist õnnetunnet. Ja kui sellele järgnebki tühjus, tuleb see täita järgmiste ja järgmiste tegudega. Liha jookseb ikka närvekõditava põnevuse järgi, ehkki mõistus hüüab takka: "Nii ei ole hea, nii ei ole õige!". Aga liha teab, kuidas leida õigustusi, vabandusi, kuidas vaigistada südametunnistust!
Käsule allumine näitab lugupidamist käsuandja vastu, aga see ei ole alati kerge. See nõuab vastuhakku oma liha käsule, see nõuab loobumist, asjade ümber mõtestamist. Palju mugavam on ikka teha oma tahtmist, oma ego silmas pidades. Ent sellised väiksed isekäskimised, kuidas on nendega? Ma tahan midagi teha ja see on õige mu silmis, ent lõppeks kõiki oma mugavusi ettepoole seades, loobun ma heade kavatsuste elluviimisest. Ja nii jäävadki mitmed kõrghetkedel antud lubadused tühjadeks kõlksudes, mille pärast saan hiljem vaid omaenese nõrkusi kiruda. Kas ehk peitub suutmatus vähesest lugupidamisest iseenda vastu? Kui ma enesest ja selle "parema mina" kavatsustest ja lubadustest lugu peaksin, kas suudaksin siis püsida teadlikul "paremal teel", sellel, mille peale vaadates saab nii südame kui mõistusega öelda, et jah, nii on õige?
Eks ma proovin. Eks ma püüan oma enesekeskset elunautlejast liha dresseerida paremate asjade tarvis, sest maine elu on lühike... Annaks Jumal vaid püsivust.

Ärgates

Täna hommikul ärgates tabasin end huvitavalt mõttelt - kohe selliselt, millega mul nagu otsest kokkupuudet ei ole - kasvatus. Noh, väga palju ma õigest kasvatusest ei tea, sest mu vanemad omal ajal sellega palju vaeva ei näinud. Oli see nüüd õnneks või õnnetuseks, on siiani tagantjärele raske hinnata, aga suureks ma sain, vähemalt vahel endale tundub nii.
Ehk oli see mõte mingi unenäoga seotud - miks peaksin üldse selle üle varahommikul mõtlema, igal juhul unenägu ma ei mäleta.
Mõte siis järgmine: see tundub vale, et lapsi häbitundest eemale hoitakse, sest negatiivne tunne on hea kasvatav meetod. Kuuldavasti nurkapanek tänapäeval väheneb, sest see on psüühiliselt lapsele väga raske taluda. Mina mäletan küll, et kunagi lasteaias pandi paharett ringi keskele ja kõik teised siis tegid näpuga ringe ja ütlesid: häbi, häbi! Võibolla olin vahel isegi ringi keskel...
Teiste negatiivne arvamus läheb kasvades vägagi korda. Isegi praegu läheb. Kui aga hoitakse häbitundest meelega eemale, siis pikemas plaanis tulemuseks on häbitus või jultumus - headest tavadest või normidest kõrvalekalle, mis ei tekita mingeid emotsioone ja nii teebki igaüks nagu heaks arvab. See aga kogukonna vaatenurgast vaadatuna ei tule sugugi kasuks.
Samas on meil individualism ja üksikisiku keskne õigusühiskond, mis minu väikesele mõttele kogu oma kaaluga vastu räägib. Siinkohal tuli üks lause meelde kunagisest lastelavastusest "Lumekuninganna": "Lapsi tuleb ikka hellitada, siis kasvavad neist tõelised röövlid..."
(Vaielge vastu! Ma pole ju lapsevanem :))

Teistsugused

Täna rääkisin paar sõna ühe Kanada poisiga. On teine Turus bioloogia alast magistri tööd tegemas ning tema aeg siin Euraasia mandril hakkab paari kuu pärast otsa saama. Soovitasin tal veel selle aja sees mujal Euroopas ringi vaadata, mispeale too vastas: "I hate to be a tourist and waste money just on myself. I'd better be in one place and serve others!" Vat sellist asja iga inimese suust ei kuule. Mina, labane turist, kes on ammu loobunud külastatava riigi kohta põhilisemaidki fakte selgeks tegemast, pean nentima, et olin tõsiselt üllatunud, et selliseid inimesi ikka olemas on. Kõik ju peavad miskipärast oluliseks avarat maailmavaadet ja kadestamapanevat reisikogemust. Siiski palju raskem oleks ju rahuldada vähemaga, ent võtta sellest maksimum. Ma isegi vahel mõtisklen selle üle, kui üllas oleks püüda olla õnnelik ja rahul just sealsamas kohas, kuhu sündinud olen, aga rännukihk lööb vahel vere vemmeldama ja jalad sügelevad uute teede järele. Mis siis oleks õige? Külgeõpitud loosungid peavad ühelt poolt kodu ja paiksust ülemaks nö hulkurlikkusest - ei see ränduri elu pole ikka ju õige inimese elu, teisalt aga oleksid paigalkükitajad nagu poole "elufilmist" maha maganud, ja seda eriti rõhutavad rohked värvikad reklaamid sinisest ootavast merest ning valgest rannaliivast. Veel enam, kui sa sinna ei taha, siis oled mingi imelik ja täitsa out, sest kõik ju tahavad.
Ma mingi sisemise õigsustundega pooldan Kanada poisi vaadet - tuleb endast ikka rohkem anda kui ise kokku kahmida. Millal ma aga sinnani kasvan, ei tea... Ehk kunagi ikka.

Kõrv kuuleb, mida teab

Täna kuulsin poes õige õrnalt üht kunagist tuttavat viisi. See oli muust mürast vaevu eristatav, ent kõrv kuulis selle ära. See viis juba siin blogis varasemalt väljatoodud mõttele, et selleks, et näha, eristada, on vaja eelnevat teadmist eristatava kohta, ning sama kehtib ka kuulamise ning ära kuulmise kohta. Miks siis mitte seda tähelepanekut laiendada ka muude valdkondade kohta nagu usk ja tunnetus, ning kasvõi maitse-või lõhnataju? Kui me ei näe, ei kuule, ei tunne, taju, usu... siis ei tähelda see veel, et seda objekti/subjekti ei eksisteeri, vaid, et meil puudub kokkupuude ning kogemus selle kohta, või puuduvad üleüldised teadmised antud asja suhtes. Elu ongi keeruline ning avastamisrõõmu palju.