kolmapäev, 21. aprill 2010
Imeasju eelmise sajandi algusajast.
Teadmatus ja usk uutesse leiutistesse on ikka võimsad küll. Siin on valik põnevaid asju, mida kõike toodeti ja kasutati.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Tuhk
Viimastel päevadel olen huvitatud kõige rohkem vulkaanituha liikumisest. Üks lend läks vett vedama, aga õnneks tõi ülekoormatud laev mu siiski Soomemaale. Aga... natuke rohkem kui nädala pärast tahaks kaugemale tõtata.... ja väike hirm on, et äkki emake vulkaan võtab nõuks pikemat aega tujutseda....
Aga igal medadil on ikka kaks poolt ning nii ka sellel lool on teine pool.
Aga igal medadil on ikka kaks poolt ning nii ka sellel lool on teine pool.
teisipäev, 13. aprill 2010
Käisin kontserdil
Polnud ammu sedamoodi heal kontserdil käinud - Gotan project.
Kuidas seda kirjeldada?
Nagu tango - hoogne, haarav, flirtiv, intiimne, meeleheitlik, iseteadev, rahutu ja kohati veidi rõhuv. Miski on tangorütmides mind alati köitnud, kunagi olin isegi tublisti sisse võetud Astor Piazzolla muusikast - paistab, et vana arm ei roosteta. Kahju ainult, et tantsida ei oska.... Äkki siis tunnetaks veel rohkem...
Kuidas seda kirjeldada?
Nagu tango - hoogne, haarav, flirtiv, intiimne, meeleheitlik, iseteadev, rahutu ja kohati veidi rõhuv. Miski on tangorütmides mind alati köitnud, kunagi olin isegi tublisti sisse võetud Astor Piazzolla muusikast - paistab, et vana arm ei roosteta. Kahju ainult, et tantsida ei oska.... Äkki siis tunnetaks veel rohkem...
esmaspäev, 12. aprill 2010
Täpselt minu mõte
Mõni aeg tagasi tuli mõttesse, et võiks riigile sellise ettepaneku teha, et rikkamad saaksid endid arutult võlaorjusesse müünud vaesemaid annetuste teel aidata, sest suures plaanis on see ikka parem ja turvalisem, kui nälgivad kuritegelikud lapsed tänaval, elule allavandunud vanematest rääkimata. Paistab, et kreeka ja usa jõudsid ette.
neljapäev, 8. aprill 2010
Lihtne võib olla raske
Sedasama võiksin öelda ka C.S Lewise "Lihtsalt Kristluse" kohta, mis on väga sisutihe lugemine ja tahab mõttega jälgimist. Paljudel kristlastel on see üheks lemmikraamatuks tituleeritud - huvitav, kas ka kõik on selle läbi lugenud? Kas ollakse sealsete väidetega nõus? Eesti ja Inglise kultuur on natuke erinevad, ka kristlikud arusaamad... Aga tegelt ma sellest ei tahtnudki rääkida, sest lugedes seda raamatut just hetkel, ei suuda ma ise sinna kõrvale palju filosofeerida.... Tahtsin siia kirja panna aint ühe lõigu leheküljelt, mille just lõpetasin, ja see on:
"Õige valik ei too mitte ainult rahu, vaid ka selgust. Paremaks muutudes märkab inimene üha selgemini endas peituvat halba. Halvemaks muutudes märkame oma pahesid üha vähem. Keskmiselt halb inimene teab, et ta pole eriti hea, läbinisti halb inimene mõtleb, et temaga on kõik korras, see on üldtuntud tõde. Ärkvel olles me teame, mis on magamine, aga magades me seda ei tea."
Ma just mõtlesin, et minuga on enam-vähem kõik korras :P
"Õige valik ei too mitte ainult rahu, vaid ka selgust. Paremaks muutudes märkab inimene üha selgemini endas peituvat halba. Halvemaks muutudes märkame oma pahesid üha vähem. Keskmiselt halb inimene teab, et ta pole eriti hea, läbinisti halb inimene mõtleb, et temaga on kõik korras, see on üldtuntud tõde. Ärkvel olles me teame, mis on magamine, aga magades me seda ei tea."
Ma just mõtlesin, et minuga on enam-vähem kõik korras :P
kolmapäev, 7. aprill 2010
reede, 2. aprill 2010
Suur Reede
Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.
Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.
Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)