M poetas ükskord ühe mõttekillu, et mõnes mõttes valime me oma surma ise, olenevalt elustiilist jne. Muidugi on alati ootamatusi, et ma võin küll kõvasti saia süüa, et rasvtõppe surra, aga alati võib juhtuda ka mõni accident, mis kõik valikud segi lööb. Jumal ise otsutab, kes, kus ja millal. Aga leidsin huvitava webi lehe statistikaga siit
reede, 12. aprill 2013
laupäev, 6. aprill 2013
Etüüd: klaas, küünal ja iPhone
Ma kasvasin üles maal. Õppisin käepärases ilu nägema. Teadlikult. Kord nägin ära sõnnikuhunnikus kõik need kurvid ja jooned, mida võiks näha kaljurahnudel, ja leidsin, et see on ilus. Olen õppinud ilu nägema kõiges ja see on teadlik hoiak. Tänane öhtu eriala peol kujunes järgmiseks:
neljapäev, 4. aprill 2013
Õnnistus
Aeg on õnnistus. Kogenute sõnul lausa suur varandus. Viimase nädala jooksul olen seda selles pikkuses ja sügavuses kogenud ja tõesti, see on õnnistus.
Miks läheb aeg ikka aina kiiremini ja kiiremini, et ühel hetkel tundub, et lausa voolab käest ja nii ka elu? Minu isiklik arvamus on, et mida rohkem me jääme rutiini ja mida vähem me õpime, uusi asju kogeme, seda kiiremini hakkab aeg tiksuma. Uudistajatel, avastajatel on elu rikkam. Ma ei pea rutiini pahaks, sugugi mitte, ja küllap ma laulan kord oma blogis ka kiidulaulu rutiinile kui võimalusele turvalises keskkonnas endast midagi uut välja anda. Aga hetkel mõtisklen varieeruvuse üle.
Siia alla , kui see äpp nüüd korralikult töötab, tulevad minu viimase pooleteise nädala pildid, kuhu mahuvad ära kaks reisi, paastu lõpuaeg ning paasapühad Piria kloostris. Ja see aeg tundub nii lõputult pikk ja samas sügav. Selline omamoodi ideaalne, kus on nii rõõmu kui kurbust, vaimurikkust kui pinnapealsemat. Kõike.
Hetkel, kui ma seda postitust ühe käega toksin, ja teine kipsis on ja paelaga kaelas ripub, vaagingi mõtteid õnnistuse üle.... Kas on ikka õnnistus see, kui kõik õnnestub ja hästi läheb? Või on õnnistus see, mis kasvab nii ülevalt, alt kui laiusest....ülevusest, kurbusest ja...miks ka mitte läbi rutiini, mis vahel oma talumatuses, võib siiski inimhinge kasvatada. Seda kõike vastu võttes ja Jumalat tänades, oleks nagu osa saanud elu pidulauast, kus külluslikult on kõike.
Miks läheb aeg ikka aina kiiremini ja kiiremini, et ühel hetkel tundub, et lausa voolab käest ja nii ka elu? Minu isiklik arvamus on, et mida rohkem me jääme rutiini ja mida vähem me õpime, uusi asju kogeme, seda kiiremini hakkab aeg tiksuma. Uudistajatel, avastajatel on elu rikkam. Ma ei pea rutiini pahaks, sugugi mitte, ja küllap ma laulan kord oma blogis ka kiidulaulu rutiinile kui võimalusele turvalises keskkonnas endast midagi uut välja anda. Aga hetkel mõtisklen varieeruvuse üle.
Siia alla , kui see äpp nüüd korralikult töötab, tulevad minu viimase pooleteise nädala pildid, kuhu mahuvad ära kaks reisi, paastu lõpuaeg ning paasapühad Piria kloostris. Ja see aeg tundub nii lõputult pikk ja samas sügav. Selline omamoodi ideaalne, kus on nii rõõmu kui kurbust, vaimurikkust kui pinnapealsemat. Kõike.
Hetkel, kui ma seda postitust ühe käega toksin, ja teine kipsis on ja paelaga kaelas ripub, vaagingi mõtteid õnnistuse üle.... Kas on ikka õnnistus see, kui kõik õnnestub ja hästi läheb? Või on õnnistus see, mis kasvab nii ülevalt, alt kui laiusest....ülevusest, kurbusest ja...miks ka mitte läbi rutiini, mis vahel oma talumatuses, võib siiski inimhinge kasvatada. Seda kõike vastu võttes ja Jumalat tänades, oleks nagu osa saanud elu pidulauast, kus külluslikult on kõike.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
