Õnnistus

Aeg on õnnistus. Kogenute sõnul lausa suur varandus. Viimase nädala jooksul olen seda selles pikkuses ja sügavuses kogenud ja tõesti, see on õnnistus.
Miks läheb aeg ikka aina kiiremini ja kiiremini, et ühel hetkel tundub, et lausa voolab käest ja nii ka elu? Minu isiklik arvamus on, et mida rohkem me jääme rutiini ja mida vähem me õpime, uusi asju kogeme, seda kiiremini hakkab aeg tiksuma. Uudistajatel, avastajatel on elu rikkam. Ma ei pea rutiini pahaks, sugugi mitte, ja küllap ma laulan kord oma blogis ka kiidulaulu rutiinile kui võimalusele turvalises keskkonnas endast midagi uut välja anda. Aga hetkel mõtisklen varieeruvuse üle.
Siia alla , kui see äpp nüüd korralikult töötab, tulevad minu viimase pooleteise nädala pildid, kuhu mahuvad ära kaks reisi, paastu lõpuaeg ning paasapühad Piria kloostris. Ja see aeg tundub nii lõputult pikk ja samas sügav. Selline omamoodi ideaalne, kus on nii rõõmu kui kurbust, vaimurikkust kui pinnapealsemat. Kõike.
Hetkel, kui ma seda postitust ühe käega toksin, ja teine kipsis on ja paelaga kaelas ripub, vaagingi mõtteid õnnistuse üle.... Kas on ikka õnnistus see, kui kõik õnnestub ja hästi läheb? Või on õnnistus see, mis kasvab nii ülevalt, alt kui laiusest....ülevusest, kurbusest ja...miks ka mitte läbi rutiini, mis vahel oma talumatuses, võib siiski inimhinge kasvatada. Seda kõike vastu võttes ja Jumalat tänades, oleks nagu osa saanud elu pidulauast, kus külluslikult on kõike.