Mulle meeldib siin.
Bethlehem, Petlemm, Jeesuse sünnipaik.
1.
Ma mõtlesin veidi, kas peaksin oma reisimuljeid kirja panema, sest aastad on tekitanud teataval määral laiskust minus, et eriti pildistadagi ei viitsi. Aga ikkagi, ma olen nõus, et iga hetk, mil me tavaelu rutiinist väljume, annab elule midagi juurde ja ka aeg näib pikem.
Nüüd siis olen teist korda Iisraelis, mille tõelist tähtsust tänapäeva ilma maastikul adub see, kes siin käib ja võtab vaevaks tunnetada seda ajastu ning religiooni-kultuuri pinget, mis on ka aluseks meie lääne ühiskonnale. Ma ei saa öelda, et seesinane on mul kauaoodatud unistuste reis, pigem on see ärapõgenemine läbipõlemise ja ehk ka iseenda eest. Või siis palverännak, sest omal moel see nii on, kuigi pole käes ei reisisaua ega seljas rasket matkakotti.
Nüüd siis on esimene öö Betlemmas Birgitta õdede kloostris. Aasta lähedast suhtlust birgitiinidega on mind seda ordut väga armastama ja austama pannud ja ma saan öelda, et väga tahaksin end nende sõbraks kutsuda.
Seltskond on tore. Puha humanitaarid ja kultuuriinimesed. Radioloogiast ja patsientidest rääkima ei pea, siis olen rohkem vait ja kuulan, mida tarka teistel öelda on. Muidugi algas see reis juba humanitaarse hajameelsuse muigega, kahel inimesel selgus reisi hommkul, et pass aegunud, mistõttu on meid esialgsest vähem. Ehk jõuavad järgmisel nädalal siis järele. Lennud läksid kiiresti, poolenisti unehõlmas, ja pärastlõunal olime juba Pühal maal. Passikontrollis küsiti minu ujeda naeratuse peale ainult üks küsimus, et kas olete grupiga. Noogutasin ja olingi üle. Muidugi otsisin enne järjekorras olles meilboksist oma lennu digipiletit, juhuks, kui küsitakse, ja lülitasin roamingu sisse, mispeale tuli kohe sõnum, et roamingu limiit on täis ja süstis musse parasjagu hirmu, mida ikka ootamatu arve võib tekitada. Aga elan lootuses, et ehk…. Meid ootas üks rõõmsa näoga palestiinlane minibussiga, et meid Petlemma viia. Kobisime bussi ja läks sõiduks. Mäletan, et möödund korral, talvel, oli kõik rohekas, nüüd kõrbjas nagu piltidelt ikka tuntud. Püha maa. Jah, tunne on eriline, aga eriliseks teeb selle siiski usuline ja kultuuriline side. Neil, kel see on ilmastumise tõttu läbi lõigatud, kaob see ära…mis nad seal ikka kaklevad ja sõdivad…. Aga ajalugu on pikk ja hoiab tuliselt pingetega koos kolme ilmavaadet. Meil pole ses osas midagi öelda.
Sõitsime Jeruusalemmast läbi ja tühjendasime pool kingituste kohvrist, et kergem oleks edasi minna. Sain põgusa pilgu visata sealsele Õlimäel paiknevale birgitiinide kloostrile. Oh, see oli ilus. Ja vaade Templimäele sellest! Edasi sõitsime Betlemma. Piirist läbiminek ei olnud keeruline, lihtsalt tõsteti tõkkepuu üles ja olimegi kitsaste tänavatega mägilinnas. Birgitiinide klooster paikneb elava kaubatänava läheduses, suur ja rahulik keset keset saginat. Mulle meenus, et umbes aasta eest lugesin kellegi nunna kirjeldust pantvangikriisist, mis siin kümmekond aastat tagasi rahutuste ajal aset leidis. Mäletan veel, et mõtlesin, et see nii kaugel, ei puutu minusse, aga nüüd siis olen siin…. Ja mulle meeldib. See paneb mõtlema ikka, kui kummalised on Jumala teed inimese jaoks, et vahel on ikka nii, et välistades mingid olukorrad enda jaoks, leiame end neis justkui imeväel.
Ma pean ütlema, et ma tegelikult kartsin veidi, ent hirm haihtus ruttu. Siinne elustiil on kütkestav, justkui muretu ja samas on õhus ka omajagu süngust. Mõne aasta eest tutvusin rohkem Iisraeli poolsete vaadetega, nüüd siis on võimalus pilku heita Palestiinale, ehk korra ka üritada mõelda nende poole pealt. Aga me oleme siin ju justkui palverändurid ja meie huvid pole poliitilised.
Niisiis kõndisime kesklinna poole mööda vürtsidest ja teistmoodi toidust lõhnavat tänavat Jeesuse sünnikiriku poole. Peale minu olid kõik siin varem käinud ja igaüks teadis täpselt, mida vaadata ja kus olla tahab. Linnaväljak oli autosid ja omajagu prahti täis, nurkades müütati otse keevast potist maisitõlvikuid ja pannilt falafeleid. Igaüks püüdis oma parima hinnaga parimate toodete juurde juhatada. Sünnikiriku vastas üle platsi seisab poolkuu tipu ja kõlaritega mošee, sünnikiriku pool aga veel kaalukalt kloostreid ning rohkelt vidinapoods, kus üheskoos kristlike vidinate, nikerdustega araabiapäraseid rätte, kleite ja muud käe- ja silmapärast müüakse. Nagu ikka, kuulub usu juurde väike äri, ja ilmselt on see isegi hea, sest muidu viivad turistid ja palverändurid aegamööda kirikud laiali, igaüks küünemusta jagu, nüüd aga saavad nad väikese meene ja igaüks on rahul. Pärast väikest jalutuskäiku kobisime väikese seltskonnaga ühte araabia kohta sööma. Kuigi seal midagi nagu erilist süüa polnudki, täitus laud sedavõrd, et ei jõudnudki ära süüa. Laua kohal rippus teravate silmadega rätikuga vanamehe pilt ja meie küsimuse peale, et kes see on, vastas nooruke palestiinlane, et vend. Vend??? Nii vana? Aga ega me selget vastust saanudki. Selline õhtuoode oli aga mõnes mõttes rumalus küll, sest paar tundi hiljem ootas meid kloostris ees rikkalik õhtusöök. See meenutas väga Farfa menüüd - pasta eelroaks, liha ja soe salat põhitoiduks ning mingi puuvili või kook magustoiduks ja lisaks rikkalikult veini. Ja uni ei lasknud end kaua oodata. Järgmisel hommikul tuli väga vara ärgata.
Hommikune missa
Vanamees kasse söötmas, kohvionu
Välja ms Sabasse, äge koht meeskloostri ja koobastegs. Taksol kumm katki.
Jõlkumine linnapeal ja ülikoolis
Katusel granaatõuna söömas. Päevämõte: üks asi korraga
Mõnus jutuajamine
Õhtusöök ja lähem tutvus õdedega. Üks õde siin Farfast
Aga prooviksin nüüd hoopis nii teha, et nagu kaks ühes, tänane hommik ja eilne päev. Tänase hommiku kirjutustunni võimaldas mulle asjaolu, et magasin sisse. Täitsa uskumatu! Kuigi minareti kõlarist tulev imaami laul on nii vali, et see ilmselt kostub ära ka maa alla, magasin ma justkui unelaulu saatel rahulikult edasi. Samuti olin esimese äratuse mobiilist lihtsalt kinni pannud, jäädes imaamile lootma, aga ta laulis vist liiga uniselt. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et see kõik toimub päiksetõusu eel, nii veidi peale nelja hommikul. Ärkasin missaliste kabjaplagina peale, kes kappasid metalltreppidest alla. Eelneval õhtul oli lepitud kokku, et kolmveerand viis astutakse väravast välja kiriku poole teele. Ajasin küll kiiresti riidesse, ent viis minutit polnud küllaldane ja jäin väljästpoolt lukustatud värava taha, nii umbes minuti jagu hiljaks. No mis teha. Kõndisin kloostri katusele ja jälgisin veidi aega päikesetõusu. Asi seegi. Ja muidugi on ju väärtuslik ka aeg iseendaga.
See-eest eile ma jõudsin, olin lausa esimene ootevalmis. Oli täitsa tore minna mööda kergelt prügiga kaetud tänavat ajal, mil kõik oli veel vaikne ja pime. Kirik ise oli aga kaugel vaikusest. Seda ilmselt ligi viimase paari tuhande aasta jooksul, mil palverändurid on käinud Kristuse sünnikohta austamas. Sügaval all sünnikabelis, kus väidetavalt Jeesuslaps ilmavalgust nägi, oli juba paksult inimesi, kes kokku surutult ootasid oma varahommikust missat. Tagasihoidlikumalt jäin trepile istuma, päris all oli küünaldest ruum kuumaks köetud ja õhku ka ei olnud. Missa oli poola keelne ja seda oli täitsa huvitav jälgida. Ei kestnud teine rohkem kui pool tunnikest, sest juba ootasid armeenlased oma järge. Siiski õnnestus mul pärast missat alla minna ja seda iidset kabelit paar minutit silmitseda. Sünnikirik on ortodokside käes, aga kuuldavasti saavad siin oma teenistusi pidada ka katoliiklased. Teistega ilmselt on keerulisem. Pärast missat suurest kirikust välja minnes viipas mulle üks vanapapi, et ma saaksin välja minna ka põhiuksest, mis kunagi ümber on ehitatud üsna kitsukeseks avauseks eesmärgil, et hobused sisse ei saaks tulla. Võibolla ka selleks, et inimene kihtsalt niisama sirge seljaga sisse ei marsiks, vaid et ikka alandlikult küürutaks. Ja kui iseloom seda ei võimalda, aitab uksepiit kaasa. Väljakul aga ei olnudki kohvi müütavat palestiinlast ning vanapapi mošee kõrval olevast poekesest ütles, et kohvi saab alles kella kuuest. Sinnani oli aga aega. Aga see- eest avanes meile üpris tore vaatepilt Petlemma kassidest, arvult paarikümne ringis, kes mošee poe juures igaüks omal kohal istus ja vorstiviilu nosis, mida vanamees neile kordamööda loopis. Keegi ei jooksnud tormi ega rebinud teise kassi jagu. Kohvimeest tuli meil oodata paarkümmend minutit, sest traditaioon nõudis, et pärast missat tuleb palestiinlase käest kohvi osta. See on suur äri. Suure vaskkannuga kohvimüütajaid leidus ka mujal. Lõpuks tuligi mees, kuid Lagle tundis ära kohe, et see ei ole see õige mees, kes neile eelnevatel aastatel kohvi oli müünud. See küsis liiga palju raha, lausa 5 sheeklit topsi eest, ja kõige lõpuks hakkas ilmselgelt rahalisel eesmärgil rääkima oma vähihaigest naisest, ise köhides nii, et ma hakkasin arvama, et kas tal mitte endal mingi tõsine kopsuhäda man ei ole. Koduteel lipsasime turult läbi, et midagi lõunaks kaasa osta. Arveldus on lihtne, mis iganes ostad, noh, 10 sheeklit. Me, rumalad turistid, ka väga ei kaubelnud, kuigi järgmine kord üritan ka tingida. Vana nunnake mulle hiljem ütles, et talle oli see ka alguses harjumatu, aga vähemalt pool tuleb kohe hinnast alla võtta ja kaubelda. Siiski hale hakkas minust ühel araablasel küll, kui ma talle 10se mündi andsin ja ühe granaatõuna võtsin, siis andis ta mulle ühe ilusa suure veel juurde. Järelikult on mingi sisemine piir neil olemas, mis ei luba rumala turisti peal ka liigset kuritegu korda saata. Me päevaplaan nägi ette, et sõidame ühte kloostrisse mägede juures, nimega St Saba. Algne plaan oli selline, et läheme sinna taksoga ja tagasi tuleme jala, vähemalt pooled meist, aga lõppeks sõitsime mõlemad otsad taksoga, sest see ots oleks ilmselt terve päeva võtnud. Aga need taksotüübid olid sellised klassikalised. Me olime neile hea ots, ja ilmselt oleks nad meile terve Palestiina ilusti ära näidanud, mis sellest, et vahepeal tuli rehvi vahetada ja turvavööd olid ka kuhugi osaliselt ära kadunud. See- eest oli aga korralik araabia disko, kerge suitsuhõng ja elamus. Häbi mulle korralikule seaduskuulekale eurooplasele, aga tegelikult meeldib mulle selline vabadus kordades enam. See piima ja mett voolav maa on tõesti suures osas meekaramelli karva, kus elu varjatud - siin, seal paar rohelist liblet, paar sisalikku, mõni kivionn. Aga ilus. Aga ilu pole esmane määraja, sest ilusast looduslikust vaateplatvormist sada meetrit eemal on prüginõlv, kus siis prügi lihtsalt mäest alla on kallatud. Rohkete pooleli olevate majade seletušeks olevat aga asjaolu, et valmis maja eest tuleb hakata maksu maksma, siis ongi parem, et need kunagi valmis ei saa, ikka on vaja nipet, näpet teha.
Klooster asus aga mäekuru nõlval, rajatud sinna juba enne 500ndat aastat omal ajal väljapaistva munga Saba poolt või lõi see munklus sel ajal seal õitsema. Igal juhul olevat kõrgaegadel seal looduslikes koobastes oma 4-5 tuhat munka elanud, kuni kuuldavasti ilmunud Maarja korraldusel ka lõpuks korralik klooster ehitatud. Kloostri üks algsemaid siiani kehtivaid reegleid on see, et naisi sinna sisse ei lasta. Niisiis kolasime naised-lapsed mäekülgedel ja piilusime vanadesse koobastesse, samas kui meespere kloostrit uudistas ning ka vana Saba muumia, kes sinna ka oma surmajärgsetelt rännakutelt Itaalias jne, tagasi on jõudnud, ära nägid. Pühakute konte hoitakse erilise hoolega. Oru põhjas voolab aga selle ilu ja suuruse keskel väike solgioja, kuuldavasti Jeruusalemma heitvesi, mida alles enne surnumerd pidavat puhastatama. Solk on aga teatavasti väetis ning ojakese kaldad olid kaunikesti rohelised. Tagasiteel viisid meie taksojuhid meid teise kloostri juurde, kus neil pidavat sidemeid olema, et sisse saada. Aga vana naise hääl kostis magusale mangumisele, et pühapäev on ja nad tahavad puhata. Nii ma arvan, et see oli, sest sisse me ei saanud ning otsustasime rohkete uute ideede kiuste tagasi Petlemma sõita.
Varase ärkamise eelis on see, et suured asjad oleks justkui tehtud, ent ikka päev alles poisike. Oma loomult ma väga palju reisides ei tõmble, avastan ümbrust pikkamisi vähehaaval, ent enim mulle meeldib ikka istuda ja vaadata ja nosida. Ideaalseks kohaks on sealne kloostri katus, kus parajalt sooja päikese käes granaatõuna nokitseda ja lihtsalt olla. Peagi oli lihtsal olejaid rohkem. Ma tihti mõtisklen, et kuidas saada nii olla ja elada, et suudaks teha ja süveneda ühte asja korraga. Ma tihti teen üht asja, mõeldes samas tagasi tehtud vigadele ja ette, kuidas muud asjad korda ja tehtud saada. Ühesõnaga inimlik viga, pinnapealsus ja süvenematus. Samas on mul olemas see vägagi nauditav süviti minemise, mis on kui uue maailma avastamine. Miks siis ometi on see nii raske. Seal katusel ma proovisin olla selles hetkes ja praegu.
Pärastlõunal läks jälle kergeks kappamiseks Taaveti kaevude juurde, milleks osutusid kolm kinniplekitud kaevu, milledest vaid ühesse õnnestus läbi prao sissse piiluda ja veevirvendust näha, ning ülikooli juurde, mis oli kena roheline saareke keset kivist linna. Ülikooli juures oli üks ilus rääma jäetud maja, milliseid olen teisigi hiljem näinud. Need tekitavad sellise kahjutunde, et just sellistes võiks elu jätkuda, need modernsed on kuidagi sobimatud. Aga nii on, palju ilu läheb hooletuse tõttu kaotsi. Tagasi kloostrisse jõudes vajusime puhketuppa tugitoolidesse. See on alati üks mu lemmikosa, kui saab huvitavate inimeste huvitavaid jutte kuulata ja nii see päev õhtusse kadus. Pärast õhtusööki saabus kiiresti öö, jäime heade valimistulemuste ootuses unne, kuid hommik, lisaks sellele, et ma imaami laulu peale uuesti magama jäin, ei toonud häid uudiseid. Hr S valitseb Tallinnas edasi.
Kui olin oma sissemagamise kibedusest, mis küll väga kerge oli, üle saanud, ja katsunud ka üle saada mitte just väga meeldivatest valimustulemustest, pidime pärast hommikusööki asjad pakkima. Hr E ja M läksid Iisraeli poole rendiautode järele, me pidime mõne aja pärast neile järgneda. Mina tahtsin veel linna peale minna. Hommikusöögi järel kinkis meie pirita kloostri ema R lihane õde, kes petlemmas nunnaks on, mulle püha Birgittaga palvehelmed. Mul oli väga hea meel selle üle ja õnneks oli mul kotis ka üks meie väikse ansambli plaat, mille sain omakorda kloostrile kinkida. Mulle väga meeldib see klooster seal, ma tõsiselt kaalun võimalust sinna mõneks ajaks minna nagu ma olen olnud ka Farfas. Kahel korral käisin ka õdede palvusel ja see oli kosutav. Ühelt õelt, kes meenutas mulle üht Farfa õde, küsisin, et kas ta teda tunneb, ja muidugi tundis ja oli ka minust kui flöödimängijast kuulnud. Näe, napi oskusega võib kitsas ringkonnas tuntuks saada. Aga ma olin rõõmus nende üle.
Pakkinud koti, läksime viimasele tretile linna peale. Ma väga tahtsin seda piimakirikut veel näha, mille paiga kohta käis kuuldus, et Maarja olla seal paigas mõnda aega enne Egiptusesse pagemist Jeesuslast varjanud. See on uuem kirik, siiski omajagu kena ja atraktiivne. Ligitõmbavad on ka kiriku naabruses olevad vidinapoekesed, kus väikseid puunikerdusi tehakse koha peal. Tore meesterahvas, kes leti taga seisis, jagas tarka nõu: ei maksa kunagi poodi minna grupiga, sest nood saavad täishinna. Üksikutele tilpnejatele tehakse meelsamini allahindlust. Mina sain -35%. Linnaplatsil sai meid enda haardesse taaskord möödunud päevane taksojuht, kes organiseeris meile sõidu müürini. Kuigi oli juttu kahest taksost, ootas kohapeal kolm ja meile sattunud taksojuht vastas mu küsimusele, kas sellises liikluskultuuris on ka palju õnnetusi, et tal on 9 liikmeline pere ja lõpuks õnnestus tal lubatud 20 šeekli asemel 25 saada. Omajagu huvitav oli muidugi jala käia läbi Paestiina-Iisraeli piiripunkt jala. Sellises kohas töötada ei tahaks, polnd ka ime, et hambuni relvastatud Iisraeli noorik üsna tige oli, kui kõik ei läinud nii päris libedalt. Aga kogemus onaette see oli. Õnneks ei olnud piiril palju rahvast ja kõik sujus suhteliselt hästi. Teisest taksost saadud tarkus, et ilma olulise läbiotsimiseta sõidab Petlemmast Jeruusalemma ka nr 21 liinibuss.
Teispool piiri ei tulnud kaua oodata, kui meie grupi mehed kahe rendiautoga saabusid. Õhtuks pidime Tabori mäele jõudma, aga teel tahtsime külastada paari kloostrit, mis küll mõlemad olid lõunapausil, aga see-eest ühe kloostri poest osteti punast märjukest ning samas lähedal oli ka hea söögikoht. Õhtu eel otsustati minna veel Kaisareasse ujuma, mis oli täitsa mõnus, Vahemerre pole ammu varvast pista saanud, ning pärast pimeda saabumist G laulu saatel üles Tabori mäele. G laulab lummavalt ja see oli meeldiv üllatus nagu ka klooster mäe otsas. Enne õhtusööki jõudsime veel imetleda vaateid tuledes vilkuvaile linnakestele, ahhetda kõige selle ilu üle, mis korvas kogu selle autosistumise. Kui mulle muidu meeldib sõita, siis siin hing tahaks paigal olla ja lihtsalt olla. Ma pole hea turist.
