Ma usun, et nii mõnelgi tekib küsimus, et miks ometi? Kuidas võiks üks kogu teadliku usuelu elanud baptist äkitselt teha nii teistsuguse sammu ja hakata katoliiklaseks. Ma ei oskagi ühest vastust anda, ehk vaid seda, et see tee on olnud pikk. Selle ühes otsas mäletan hetke aastaid tagasi, kui istusin Hispaanias imeilusas Montserrat kloostris ja sain "püha viha" täis, kui kuulsin, kuidas õpetajanna koolijutsidele rangel häälel Maarja palveid õpetas. Terve mäe- ja kirikuseina vaheline käik oli täis välvilisi põlevaid küünlaid - Maarjale. Pikk rodu turiste ootas oma järjekorras, et näha musta Maarja kuju, kes legendi järgi seal end ilmutas. Mina, protestant, lõin endale õigustatult vastu rinda - tundus ebajumalakummardamisena isegi üritada seda mõista. Selle tee teises otsas seisan ma ise altari ees ja tõotan järgida usutunnistust ja Katoliku kiriku õpetust. Sinna vahepeale mahub palju usuelu kõrghetki, madalseisu, isiklikke kukkumisi, komistusi, ülestõusmisi ja pikki otsinguid. Isegi üks "ei" ühele kavalerile, kes nõudis kas katoliku laulatust või siis üldse mitte midagi. Ma valisin viimase, kuna pidasin teda liiga ülbeks. Kuigi nüüd ma arvan, et ma juba mõistaksin teda. Seda kõike kokku võttes pean möönma, et see on olnud nagu juhtimine ülevalt, tasane triivimine vastuvoolu.
Ma väga kaua otsisin endale vaimset kodu Tallinnas. Kõik kogudused olid küll ühte- või teistmoodi toredad, kuid need jäid mu hingelaadile kaugeks, ei haakunud. Tundsin süümekaid, et ei teeninud mõne kiriku juures kaasa, kuni lõpuks lohutasin end sellega, et küllap see väike muusikaosa, mis me ansambliga teeme, ongi see minu osa ja kõik.
Pirita kloostri uksest olin ka varem sisse käinud - kord advendi ajal, kord niisama - see oli küll vaevane, sest Missa hakkab harjumuspärasest varem, kella kümnest. Aga seda esimest korda ma mäletan hästi. See oli ühel suvisel pidupäeval - kas Birgitta päeval või kloostri sünnipäeval- ja käis üks suur pidu. Olime seal sõbrannaga kontvõõraks, täiesti juhuslikult, ja see oli väga kontimööda. Teisene leidmine või lähenemine oli tänu ühele teisele otsijale, kelle kaudu mul õnnestus saada ka otsesem kontakt kloostrielanikega. Siinjuures tahan tunnistada, et mul on alati, juba lapsest saati, olnud külgetõmme kloostrile kui vaimsele kooseluvormile. Üks meeldejäävamaid lapsepõlve lugemisi oli Geza Gardonyi "Jumala orjad", mis minu mõttemaailma tookord väga raputas. (Huvitav, kuidas oleks seda raamatut nüüd lugeda!). Ka residentuuri ajal püüdsin kontakti saada ühe Kreeka õigeusu kloostriga, mille arstiharidusega nunnad radioloogiaga tegelesid. Mu meilidele ei vastatud. Ju siis ei pidanud nii minema. Pirital aga leidsin oma hingele kodu, armusin sellesse vormi, puhtasse vokaallaulu, vaikusesse, pühadusse. Kõik need otsingud said lihtsa lõpu - siin see ongi ja punkt. Sellist kirikuvaimustust, mis mul järgmisel pooleteisel aastal tekkis, poleks ma endale ealesgi ette kujutanud, et ma nii mitmelgi korral nädalas ärkasin kella kuuest selleks, et jõuda hommikusele poole kaheksasele Missale Piritale. Ning ka mu murdunud küünarliiges viis mu puhkuseaja kloostrisse. Selle kõige juures oli aga üks väike "aga" - "protestandina" polnud mul täit osadust - ja kõik mu sees hakkas just selle poole püüdlema. Kui ma oma küpsenud otsusega lõpuks piiskopi jutule läksin, olin tegelikult meelitatud, kui mu õhinusele pidurid peale pandi - mine ja õpi! Õppisin. Õppisin ka endale vastu rindu lööma ja oma ekslikkust, vigu tunnistama. Õppisin, et tegelikult tean ma väga vähe ja mul on suur maailm ees avastada. See on üks suur rikkus! Õppisin, et väga alandlikult tuleb mul kuulata ja õppida oma eelkäijatelt, sest mis on need minu teadmised nende aastatuhandete kõrval, et ma oma nina püsti võiksin ajada!?
Mu vastu oldi armuline, ei pidanud aastatki ootama, ja eelmisel laupäeval, 13.09.2014.a. võeti mind Püha Missa ajal selle vana kiriku osadusse. Nii kummaline kui see ka ei ole, aga see tundus või mõjus mulle justkui pulmapidu. Ma ei ole siis enam protestant. Õpetuse osas, ma mõtlen, et kui ma juba nii kaugele olen vastuvoolu triivinud, siis võin ka edaspidi uskuda, usaldada, et need asjad, millest ma veel praegu aru ei saa, ükskord avanevad ja ma õpin neid mõistma. Me võime palju teada, ent see sügav mõistmine tuleb muul viisil, kuni tõepoolest saab öelda taganemata jah ja aamen. Mulle tundub, et see Suur seal üleval ei kiirusta oluliste asjadega, vaid laseb meil kasvada ja küpseda. Toored viljad on hapud.
Selline lugu siis.
