See on üks salapärane asi. Istuda ja öelda seletusteta, õigustusteta kellelegi ära kõik asjad, mis unustuse sõelale püsima on jäänud, mis kusagil sügaval kriibivad ning egot rõhuvad. Ma ei oodanud pihist suurt midagi. See oli lihtsalt midagi, mis tuli korda ajada, ent mille üle ma siiski mõtisklesin. Aga ometi see toimis nagu saun hingele ja korraga oli nii puhas ja hea, et sellest vaikida on raske.
Olen pikalt mõtisklenud selle üle, kui raske on inimesel muutuda. Suured pingutused võivad mõne nõrkushetkega haihtuda ja tõdemus, et ei suuda ja ei saa, ei ole võimalik, juurdub enam ja enam. Ja ometi on hetkel tunne, et ehk siiski!!! Lootus on magusamaiguline.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar