Ood puhkusele läinud korterinaabrile

Ma põle Liisi kaua näinud,
Liis pole ammu kodus käinud.
Ja kui ise ära läengi,
kas ma teda üldse näengi?!

Raamat ootab. Teinegi.
Mõlemad on pooleli.
Tuba tühi, PC väljas,
iga nurk on liiga korras.

Tule koju! Tule juba!
Üksildane teine tuba -
Riiul, peegel, riidekirst
ootvad sinu tulemist!

Suvereis Pärnumaal poiste ning Helina ja Marceloga

See on vist juba neljandat korda, kui poisid kampa võtan ja natuke mööda Eestit ringi käin. Tore, et Helina minuga kaasa lööb, sest ilma temata poleks see noh... nii tore. Ja aitäh Marcelolegi kaasasolemise eest - keelest hoolimata võitis ta poiste südamed!
Alguse sai see kunagi Tartust, kui eluolude sunnil lahkulöödud sõbrad endale külla kutsusin ning natuke ümbrust näitasin. Ehk tuli see tahtmine mu enda lapsepõlvest, kui vanemad ühest kohast teise kolisid ning see mulle parajaks katsumuseks osutus, sest uues kohas sõpru leida oli raske ning mu hing kuni põhikooli lõpuni lapsepõlvepaika ja sõpru taga igatsema jäi. Ei tea, kas mu üritused on poiste sõprusele kaasa aidanud või mitte, eks seda teavad nad ise. Kahju, et Margusel seekord ei õnnestunud tulla, aga ma pean seda meeles!
PILDID!

Eesti öö ja Eesti sportlane :)

Öölaulupidu ja Tiidrekul lennuvastas: pildid

Marcelo Helinal külas

Lubage tutvustada: karupojake... Nii ta mulle kohe tundus, kui teda märtsikuus Hispaanias nägin. Olla ka ta ema teda nõndaviisi kutsunud. Mul on hea meel Helina toreda sõbra üle.

Pildid Helina tagaaiast.

Rivo ja Elle suurpäev!

Olin meeldivalt üllatunud, kui pulmakutse sain. Polnud ma ju poolt puuda soolagi noorpaariga koos söönud :). Siiski arvasid nad mind vääriliseks oma suurpäeva külaliseks olla. Aitäh, teile, kallid. Veidike pilte näeb siit!

Tööst, Soomest , sõjast ja puhkuseootusest.

Nüüd ma jälle kirjutan Turust. Tavaliselt on mu eksiilipäevad mõtteviljakad olnud; eks omaette olemine laseb mõtetel kasvada, mis eelnevalt arutlemistes ja jutlemistes maha külvatud said. Seekord olen olnud aga vaikne. Kõik mu meeled on koondunud kahele - Vene-Gruusia sõjale ning mõttelises ettevalmistuses Santiago teele. Need kaks on nagu hetkeolemise vastaspooled, üks rebestab südant reaalsusega, teine lapib seda unistustega. Ja selle kõige kohal hõljub kolmas, mulle veel selgusetuks jäänud identiteetlik küsimus - miks ma olen siin Soomes? Kas see on nagu juhuslik rahateenimise tööots, või on minu siia tagasisattumisel veel mingi mõte, mida ma veel ei hooma, kuid millest lähtuvalt ma peaksin oma käitumist mingil viisil muutma, nt õppima korralikult ära soome keele ning õppima seda kohta ning rahvast austama ja armastama, nagu nad seda ka igati väärivad.

Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.

Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).

Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).

Kord

aastaid tagasi käisin Tallinnas ühel moderntantsu etendusel. Mu ootused selle tantsustiili suhtes olid suhtelised madalad. Kes teab, võibolla seetõttu, et ma ise kohmakas olen ning sellest tingituna ka taolisele füüsilisele loomingulisusele tähelepanu ei pööranud või lihtsalt ei sattunud midagi sellist mu nina ette, aga mäletan selgelt, et sain suure ahaa elamuse ja tollest hetkest alates vaatan taolisele kunstile omamoodi aukartusega. Tänane vaba päev interneti seltsis lasi mul leida järgmise ahaa elamuse ihukunstnikelt nimega "Bilobus". See on väärt vaatamist!

Õnn ja rahulolu

Õnne ja rahulolu saladuseks on madalad ootused :)
Päris huvitav ettekanne valikutest.

Kuidas oleks elada Vana-Testamendi seaduste järgi?

Üks mees, NY ajakirjanik, proovis nn piibellikku elu 1 aasta väletel. Jah, tõsi, neid seaduseid ei ole ainult 10, nagu me neid 10 käsu näol teame, vaid üle 700.