Tööst, Soomest , sõjast ja puhkuseootusest.

Nüüd ma jälle kirjutan Turust. Tavaliselt on mu eksiilipäevad mõtteviljakad olnud; eks omaette olemine laseb mõtetel kasvada, mis eelnevalt arutlemistes ja jutlemistes maha külvatud said. Seekord olen olnud aga vaikne. Kõik mu meeled on koondunud kahele - Vene-Gruusia sõjale ning mõttelises ettevalmistuses Santiago teele. Need kaks on nagu hetkeolemise vastaspooled, üks rebestab südant reaalsusega, teine lapib seda unistustega. Ja selle kõige kohal hõljub kolmas, mulle veel selgusetuks jäänud identiteetlik küsimus - miks ma olen siin Soomes? Kas see on nagu juhuslik rahateenimise tööots, või on minu siia tagasisattumisel veel mingi mõte, mida ma veel ei hooma, kuid millest lähtuvalt ma peaksin oma käitumist mingil viisil muutma, nt õppima korralikult ära soome keele ning õppima seda kohta ning rahvast austama ja armastama, nagu nad seda ka igati väärivad.

Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.

Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).

Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).