See on vist juba neljandat korda, kui poisid kampa võtan ja natuke mööda Eestit ringi käin. Tore, et Helina minuga kaasa lööb, sest ilma temata poleks see noh... nii tore. Ja aitäh Marcelolegi kaasasolemise eest - keelest hoolimata võitis ta poiste südamed!
Alguse sai see kunagi Tartust, kui eluolude sunnil lahkulöödud sõbrad endale külla kutsusin ning natuke ümbrust näitasin. Ehk tuli see tahtmine mu enda lapsepõlvest, kui vanemad ühest kohast teise kolisid ning see mulle parajaks katsumuseks osutus, sest uues kohas sõpru leida oli raske ning mu hing kuni põhikooli lõpuni lapsepõlvepaika ja sõpru taga igatsema jäi. Ei tea, kas mu üritused on poiste sõprusele kaasa aidanud või mitte, eks seda teavad nad ise. Kahju, et Margusel seekord ei õnnestunud tulla, aga ma pean seda meeles!
PILDID!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar