Rännukihk ja unetus

Täna oli raske tööl olla, sest uni oli.
Uni oli, sest öösel und ei olnud.
Öösel und ei olnud, sest mõtlesin palju.
Mõtlesin palju, sest olin ärevil.
Olin ärevil, sest leidsin midagi.
Leidsin midagi, mis mu meeled jälle kõik pöördesse ajas -
- leidsin uue palverännuraja selleks suveks.

Olin tükk aega proovinud leida informatsiooni Sveitsi radade kohta ja nüüd siis lõpuks, mil und kõige rohkem vajasin, see tuli...

Siin ja seal on siis kaks head lehekülge rännuradade kohta.
Kui kõik hästi läheb ja Jumal armuline on, siis alustan 13,14 juuni oma uut teekonda. Sveits on kallis. Seekord võtan igaks juhuks telgi kaasa... Muidugi pakutakse ühel lehel "õlgedel magamise võimalust". Hmm, see oleks päris huvitav.

Jätan ka seekord pakkumise üles - kui keegi leiab südames kutse tulla palverännakule, võib ühineda. Mu eelmise aasta kogemus näitas, et parim on käia üksi, sest siis ollakse uutele inimestele ja võimalustele rohkem avatum, aga selle vastu tean ka ühte head väidet - üksi on kõike seda ilu raske alla neelata... see tahab jagamist... ...kui sa vaid oleksid siin...

Hea on olla teel

Meri on rahulik, hüpnotiseeriv. Kaugel sirab päikeselaik laevatee kõrval, ühtlased lainerivid rulluvad laevatee äärtele jääsaarekeste alla, taamal tumesinine pilveviir. Ma vaatan ja vaatan – on ilus, on hea olla teel, Selles on alati oma köitev võlu, millelt pilku pöörata raske.

Läksid

Issand hoidku te minemist, olemist ja tulemist!

Talv Oravapargi veeres

Iga päev imestan ikka veel ja veel, kui ilus on.

Uue hooga.

Nüüd on siis juba uus aasta käes ja viimane aeg teha ka uus postitus, sest mulle tundub, et enamus blogijad, kelle postitusi ka ise loen, on seda juba teinud. Vana aasta läks ja uus saabus omamoodi vaikselt ja andis sellise veidi müstilise tunde ka - nii ma loodan, et tuleb omamoodi müstiline aasta. Sellele tundele andis muidugi hoogu suur ja muinasjutuline lumi, mis siiani kõike ümbritseb - see on hea märk püsivusest.
Aasta viimasel kohvihommikul sai antud lubadus, et õpin tulevasel ehk siis sellel aastal lõpuks ära autosõidu. Utsitage mind takka, kui ma seda lubadust unustama kipun... Rohkem lubadusi ei andnudki, aga eks neid tekib aasta jooksul ise juurde.
10 päeva ja ööd on uuest aastast käidud ja hulk töödki juba selle sees ära tehtud, eluratas pöörleb omamoodi ikka edasi. Rohkem nagu midagi ei oskagi öelda... nagu öeldakse, esimene vasikas läheb ikka aia taha...