Hüvasti, K!

Kaks päeva tagasi 11.03.10 suri mu hea vana sõber. Neli päeva tagasi püüdsin teda leida tema linna haiglatest, ent tulemusteta. Ju siis oli määratud nii minema. Siiski tõi see külastuskäik hinge veidi rahu - tegin omalt poot kõik. Kummaline oli ka unenägu, mida nägin ööl enne sinnasõitu - sain justkui unenäos haiglas ollest temaga hüvasti jätta... See lohutab, aga kurb on ikka. Loodan, ma väga loodan, et need palved tema pärast tema viimastel päevadel ei jää vastuseta...
Aitäh teile, kes toeks olite!

Uue hooga.

Nüüd on siis juba uus aasta käes ja viimane aeg teha ka uus postitus, sest mulle tundub, et enamus blogijad, kelle postitusi ka ise loen, on seda juba teinud. Vana aasta läks ja uus saabus omamoodi vaikselt ja andis sellise veidi müstilise tunde ka - nii ma loodan, et tuleb omamoodi müstiline aasta. Sellele tundele andis muidugi hoogu suur ja muinasjutuline lumi, mis siiani kõike ümbritseb - see on hea märk püsivusest.
Aasta viimasel kohvihommikul sai antud lubadus, et õpin tulevasel ehk siis sellel aastal lõpuks ära autosõidu. Utsitage mind takka, kui ma seda lubadust unustama kipun... Rohkem lubadusi ei andnudki, aga eks neid tekib aasta jooksul ise juurde.
10 päeva ja ööd on uuest aastast käidud ja hulk töödki juba selle sees ära tehtud, eluratas pöörleb omamoodi ikka edasi. Rohkem nagu midagi ei oskagi öelda... nagu öeldakse, esimene vasikas läheb ikka aia taha...

Telepaatia

Kui ma 2008 a septembri lõpus oma palverännaku Santiago de Compostelasse lõpetasin ning tagasiteel olin, tuli mul üks öö veeta Madriidi lennujaamas. Olin teel igasugustes magamistingimustes nõnda karastunud, et väike põrandariba eskalaatori ja akna vahel tundus just selline mõnus ja turvaline paik olevat, kuhu kott ja matt maha panna. Varahommikul avastasin, et mulle oli sinna ka kaaslasi tekkinud. Teisel pool posti magas üks kena lokkispäine itaalia naine. Kuna me juba vast nii mõnda tundi olime unes sõbrunenud, siis oli sellelt pinnalt ka reaalis kerge jätkata. Jõime koos lennujaama räpases kohvikus oma hommikukohvi ja rääkisime, kes kuhu ja kust teel oli. Tema oli teel Tenerifest, kus ta ühel päiksekullatud paradiisisaarekesel elas, Itaaliasse, mis oli ta kodumaaks ja kus ta vahel turistigiidina tööd tegemas käis. Mina rääkisin ka oma reisuloo ja võtsin, nagu ma seda tihti teen, talt meiliaadressi ja sinnapaika see jäigi.
Täna leidsin ma vana päeviku aadressiga ja mõtlesingi naljaviluks kirjutada - noh, huvitav ikka, kas teine ka mäletab, ja oma üllatuseks sain vastuse juba tunnikese pärast ... see armas itaallanna olevat just paar päeva tagasi möödunud Madriidi lennujaamas sellest kohast, kus me magasime, ja mõelnud, et huvitav, kus ma olen ja mis ma teen. Lausa kaks päeva võttis, et ma vastasin....