Hea, et asjad ei kulge minu moodi ehk kannatlikkuse õppetund

Täna sain väikese kannatlikkuse õppetunni, mida salamahti olin juba ammu oodanud. Võibolla oli see ka selles mõttes hea, et mul pole juba ammu olnud midagi õpetlikku ega tarka siia kirjutada olnud, nüüd siis tuli. Ja ma jagaksin seda osalt praktilist, osalt vaimulikku kogemust sinuga, kes sa seda blogi lugema juhtud.
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.

Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....

Pealtkuulamine

Kohvikus on hea koolitööd teha, siin inimesed piiravad oma kohalolekuga mu mõtete hajalivajumist. Alati on olemas seejuures ka ohud, mis vaimutööd segada võivad - esiteks, eksimine interneti avarustesse, teiseks, kui keegi hakkab liiga lähedal liiga sellist juttu ajama, mis natuke on huvitavam kui tükk, mille kallal töötama peaksin. Antud juhul on teine. Üks välismaa ärimees räägib noorele käsipõsakil kuulavale blondile, kuidas keegi tibi ta paljaks oli teinud... Ja muidugi on püüab ta ebaõiglus kohtuga tasandada, aga ka mitte liiga palju, sest mingil määral peab ju armulikku suursugust jääma, nagu mulle tundub. Ja üleüldse on onu väga tähtis tegelane, sest tema seljataga on suured tähtsad kompaniid, mis otsapidi ka Eesti riigiga seotud on. Ja see kõik on avalikult vähemalt 3m kaugusele tema lauast kuulda - niiet avalik info.
Põnev on kohvikus käia.

Nonii

Nüüd on palju aega mööda läinud, mil pole kirjutanud. Olen tegelikult tahtnud, isegi paaril korral alustanud, aga sinnapaika need üritamised jäidki.
Katsun siiski midagi kirja panna, lühidalt ja piltides.

Üks suurimaid suve üritamisi oli Hiiu folk, kus me oma väikse bändiga püüdsime üht-teist korda saata. Tegelikult oli see meie esimene täispikk kontsert... ja hoolimata rohketest vigadest, mida ikka kergelt närvis harrastajatel ette tuleb, saime (minu üllatuseks) oma esitusele väga suure aplausi. See oli ikka omamoodi tore kogemus ja ma kõigest hingest loodan, et see ei jää viimaseks. Ma ei oska Jumalat ära tänada selle eest, et Ta mind vana- ja rahvamuusikaga kokku viis.

Siis juhtus üks teine tore asi, millest ma täielikult üle pole saanudki. Maieke tõi ühel õhtul koju pubekate Twilight-i filmi, millesse ma irooniliselt vaatama asudes lõpuks niivõrd sisse võetud sain, et sinna otsa need neli Videviku saaga raamatut kolme ja poole nädalaga läbi lugesin. Inglise keeles ja ipodiga. Minu sellist reaktsiooni oli mul endalgi päris põnev kõrvalt vaadata, et ma millegist niivõrd ennastunustavalt vaimustuda võin. See on tore tunne....kõik läheb nii kergelt ja uni ununeb sootuks... nagu armumine. Sellega seoses tekkis mul filosoofiline küsimus: kuidas sellist entusiasmi esile kutsuda asjalikema asjade tegemisel nagu nt tegemata koolitööd ja radioloogia... ja soome keel?!

Siis tuli olla kaks nädalat Soomes eksiilis. Aga seekord oli see tavalisest palju toredam, sest mõlemal nädalal käis mul keegi külas - esimesel mu vana hea kursaõde Rebeca oma perega ning teisel mu kallis Jumalast antud õeke Liisi, kogu oma headuses. Ja vahepeal - kuna odavad lennupiletid sain - käisin ka nädalavahetusel kodus oma keskkooliaegse klassijuhataja sünnipäeval, mis meil ikka iga-aastaseks traditsiooniks on (kuhu ma siiski harva jõuan).


Natuke kurvema sündmusena viis üks kuuma suve äikseline päev kaasa mu vanatädi Linda, kes läbi elu ikka rõõmus oli ja nüüd vanaduspäevade viletsusest koju jõudis. Usun, et tädi Linda läks taevasse. Matus oli ilus ja helge... ja mitte väga kurb.


Veel tooksin välja ühe mõnusa päeva "laiendatud perega" Pranglil. Toredad inimesed, tore saar. Korraks käis mul seal olles mõte peast läbi, et olen mina küll maad ja ilmad läbi rännanud teadmata, et nii lähedal ongi see väike paradiis. Sõitsime Kristiniga - kes ka üks Jumalaime on - väikese motikaga idüllilisel külateel, õhk kiile ja liblikaid täis. Teine õige kummaline mõte tekkis seal väikese mereäärse puust kiriku juures olles, sealset kadakatevahelist surnuaeda silmitsedes.... et küll oleks hea siia maetud saada. Vahel tulevad sellised kummalised mõtted, ärge pange pahaks :)

Ei saa mitte mainimata jätta ka neid oodatud pillimänguharjutushetki Sakussaares, Sirly ja Hansu kodus. Nende väike koguduskodu ja pere on elav näide täielkust harmooniast - nii seesmiselt kui väliselt. Parim inimlik eeskuju.


Ühesõnaga on suvi olnud tihedalt tegemisi täis, nii tööd, rändamist kui rõõmsakstegevaid hetki. Ja palju soojust, soojust, soojust..... päikselist ja inimlikku.... Ei mäletagi teist sellist....

Tuhk

Viimastel päevadel olen huvitatud kõige rohkem vulkaanituha liikumisest. Üks lend läks vett vedama, aga õnneks tõi ülekoormatud laev mu siiski Soomemaale. Aga... natuke rohkem kui nädala pärast tahaks kaugemale tõtata.... ja väike hirm on, et äkki emake vulkaan võtab nõuks pikemat aega tujutseda....
Aga igal medadil on ikka kaks poolt ning nii ka sellel lool on teine pool.

Täpselt minu mõte

Mõni aeg tagasi tuli mõttesse, et võiks riigile sellise ettepaneku teha, et rikkamad saaksid endid arutult võlaorjusesse müünud vaesemaid annetuste teel aidata, sest suures plaanis on see ikka parem ja turvalisem, kui nälgivad kuritegelikud lapsed tänaval, elule allavandunud vanematest rääkimata. Paistab, et kreeka ja usa jõudsid ette.

Folgiõhtu

Eile oli jälle üks tore õhtu... Selline õhtu, milliseid tahaks, et oleks rohkem, ent natuke kardaks nagu ka, et äkki tüdinen....
Ühesõnaga tõdesin jälle, et mulle meeldib rahvaste pärimuslik muusika ja selle nüüdisaegsed variatsioonid. Põnev maailm. Andunult nagu nooruke tudeng kuulasin käsi põsakil, kikivarvul, vastu seina nõjatudes neid toredaid viise, mida muusikud, moosekandid ja muud harrastajad omast parimast kuuldavale tõid... Oli nauditav. Mulle oli üllatuseks üks Eesti-Armeenia Atlase nimelilne bänd, kellest ma ennem miskit kuulnud ei olnud, ning mille kanooni kõla mu südame kiiremalt põksuma pani ja muud mõtted laiali hajutas...
See õhtu pani mind aga mõtlema ka teemale, mida ma ikka vahel oma peas ühe ja teise käärukese vahel veeretan... millist inimest tahaksin endale kaaslaseks? Ajaga tunnen ikka enam survet selle üle mõtisklemisel, ma pole ju enam 20. Nii mõnigi, kes endale õnnelikult paraja teise pooliku on leidnud, ikka räägib, kuidas ta ennem kõik tahtmised selgeks oli mõelnud ja siis täpselt või enam-vähem täpselt soovitu saigi. Kui teismeline olin, siis mõtlesin, et oleks hea, kui oleks pruunisilmne ja mustajuukseline. Aeg on seda soove natuke muutnud... Eile saalis tantsivaid lillelapsi vaadates selginesid mõned tahtmised taas - lisaks, et ta Jumalat armastab ja temaga neist asjust arutada saab, armastab ta ka pärimusmuusikat... veab mu vahel lava ette pooleks ööks tantsima (niikaua kui mu luud kondid vanadusest moondunud veel ei ole) ... laulab kuis oskab, aga mitte väga mööda... leiab raskustes helgema poole....keegi, kes on muretu, ent samas tõsistes asjades tõsine... keegi, kellega kõik ilm läbi konnata ja samas ka paigal õnnelik olla.
Nojah, võibolla ei peaks nii isiklikuks minema... ent samas, see ongi mu isiklik blogi...

xxx

Korterikaaslane tuli poest suure paastutoidumoonaga...
Viimane nädal.... viimane võimalus :)

Hüvasti, K!

Kaks päeva tagasi 11.03.10 suri mu hea vana sõber. Neli päeva tagasi püüdsin teda leida tema linna haiglatest, ent tulemusteta. Ju siis oli määratud nii minema. Siiski tõi see külastuskäik hinge veidi rahu - tegin omalt poot kõik. Kummaline oli ka unenägu, mida nägin ööl enne sinnasõitu - sain justkui unenäos haiglas ollest temaga hüvasti jätta... See lohutab, aga kurb on ikka. Loodan, ma väga loodan, et need palved tema pärast tema viimastel päevadel ei jää vastuseta...
Aitäh teile, kes toeks olite!

Paastuaeg.

Täna süüakse hernesuppi ja vastlakukleid ning usinamad lasevad ka liugu, ent homme algab paastuaeg. Ma viimastel aastatel olen ikka salamahti tahtnud kuidagi seda pidada või mingitpidi sel ajal teistmoodi kui tavaliselt käituda, aga nagu kiuste saavad ületamatuteks takistuseks alati kaks asjaolu - esiteks, sageli ma unustan selle lihtsalt ära ja avastan millalgi paar nädalat enne kannatusaega, et...oi, läks ja laulis; ja kui ma siis unest ärkan, ilmneb teiseks veel võimsam asjaolu - ma olen nii nõrk, et vastupanu kui õhuke pabermüür igasuguste tahtmiste ees põrmuks langeb. Sel ajal on igasugused isud tavalisest veelgi suuremad. Kui näiteks olen otsustanud shokolaadi ühel päeval mitte süüa, siis terve päev ma mõtlen vaid sellest. Inimlik.

Homme algab paastuaeg. Proovima peab siiski. Moderne kristlane ei räägi mitte niivõrd lihast loobumist, vaid loobumist millestki, mis liigset tähelepanu võtab. No enamusele on selge, et tänapäeva inimesele on selleks internet. Tjah, töö tõttu oleks mul sellest loobumine peaagu võimatu, aga.... miks mitte proovida loobuda selleks pooleteiseks kuuks orkutist, facebook'ist ning kasvõi blogger'ist? Kõik need võtavad olulise aja, mida saaks kasutada teistmoodi. Pühapäevati tavaliselt ei paastuta, kristliku traditsiooni koha pealt on see Kristuse ülestõusmise päev. Mis siis juhtuks, kui inimeste blogisid loeksin ainult pühapäeviti - see oleks mõnus ajaviide pärast kirikut pannkookide kõrval ja korraga saaks rohkem lugeda. Orkuti ja facebookiga oleks keerulisem - nii mõnigi sünnipäev jääks tervitamata ning samuti oleks teadmatus mõne uue ilmakodaniku saabumise osas. Aga mis oleks paastumise kasu? Aeg! Ja aeg on kallis. Ja võibolla, kui siis mul aega rohkem on...oleks, jõuaksin ka oma õppetööd õigeks ajaks tehtud. Lihtne.

Mõnel tekib ehk küsimus, miks seda ajast ja arust traditsiooni üldse püüda pidada? Ma pikalt ei tahaks sellele vastata, aga lühidalt vast niipalju, et ma tahan proovida, kas sellel oleks mingit positiivset mõju minu isikule. Kui kasutada seda aega rohkem vaimulike asjadega tegelemiseks, lugemiseks ja külastamiseks, siis tõuseksid esile igapäevases elus muud kvaliteedid. Samuti kasvatab enese piiramine inimest. Keegi on öelnud kultuuri kohta, et kui seadused ja piirid hägustuvad, must lakkab olemast must ja valge valge, lakkab olemast kultuur. Sama võib ju ka öelda inimese kohta, et inimeseks olemisel on väga oluline koht käskudel ja keeldudel ja sisemisel "moraaliseadusel", mis ütleb, mida oleks õige teha, mida mitte. Ise-enese harjumustele piirangute panemine on samuti oluline tugevamaks inimeseks kasvamisel, ent need piirangud peavad olema targalt tehtud - kiirteele paigaldatud 20-sest põhjuseta paigaldatud aeglustusmärgist sõidetakse ilmselt 120-ga mööda.

Seekord ma siis proovin paastuda, proovin hakata vältima otseselt mittekasulikke tegevusi internetis. Aidake mulle kaasa. Kui ma harjumusest orkuti avan või facebookis konutan, noomige mind avalikult ja pidage mind sõnapidamatuks!

Kuidas sina paastuaega tahaksid pidada? Mis see sulle tähendab?

HEAD SÕBRAPÄEVA, KALLIS LUGEJA!

Nii ikka soovitakse. Saagu su süda ikka sooja ja hing rahu ja olgu su kõrval ikka häid sõpru nii headel kui halbadel päevadel!

Haige,

Haigeksolemisel on see pluss, et võib magada ilma magamisest tüdinemata. Ainult lugeda on paha, see on miinus.

Nädalake ootusaega Turus

Nädalake ootusaega Turus
Jõudsin pühapäeval kirikuajaks kohale. Turu toomkiriku trepijalamile oli püsti aetud suur LED-lampides särav jõulukuusk, rahvast selle ümber sagis palju. Hetkeks tundus mulle, et jõulud on siin popimad kui meil; meil on jõuluturg popp. Mulle endale meeldib ka see väike küla jõulukuuse ümber Tallinnas.
Meie väike võõramaalaste kabel oli vana rahu ise võrreldes sellega, mis peakirikus käis – sinna ei mahtund ukse pealtki kiikama. Neljas advent.
Üsna kohe jõudsid kohale ka maitsetugevdajad külm ja lumi. Jõulud peavad olema külmad ja lumised, siis on tunne. Porise ilmaga ju ei ole mingit tunnet, embamäärane tunne on, et peaks olema midagi, aga ei ole. Mida vähem taolisi lumiseid ja külmi jõule on, seda rohkem seda „tõelist“ oodatakse, siis läheb ikka hing õigest helgeks. Ja jõulgi on selle ära tabanud ning laseb sellel õigel tundel kerkida ja oodata vahel mitu aastat.
Töönädal läks kiiresti nagu ikka. Plaanitud sai rohkem kui tehtud – ka sellega olen ära harjunud. Ka valve läks kiiresti, vist polnud aega muule mõelda ja kella vaadata, pidi sanelema, sanelema, sanelema....kuni konekirjutaja tuli küsima, et kuhu ma sanelen, sest temani ei jõudnud midagi... sain aru, et olin jälle kõik valesti teinud.
Eelviimasel õhtul käisin oma ameeriklannast sõbrannaga Itaalia restoranis. Olin sellest väga palju kordi niisama mööda käinud, nüüd siis oli aeg märgata, tegutseda. Oli nagu päris Itaalia restoran, itaallastest kokkadega, kes rääkisid sama hästi soome keelt kui Tallinnas itaalia restoranis itaallased eesti keelt räägivad. Aksent oli kuidagi sarnane. Ega’s ma sellest restoranist muu pärast tahtnudki rääkida, kui vaid seda, et külmaga saabunud helgus oli neidki tabanud ja lahkudes kingiti igale külastajale täitsa ehtsat itaalia jõululeiba – panatonet... kõlab natuke nagu pantalone... Ma olin ikka väga rõõmus selle üle.
Täna hommikul oli töö juures uued üllatused. Ülemõde oli kalajuustukooki küpsetanud, mis maitses hõrgult, ja kõige tipuks üllatas meid osakonnajuhataja, tassides kohale kaks kasti veini – itaalia veini, mis, nagu ma hiljem googlist järele vaatasin, pole sugugi odav, lausa kallis, ja kinkis igaühele pudeli. Isegi üliõpilane, keda ma terve päev juhendama pidin, sai oma noosi.
Nüüd siis taas laeval, oma lemmikkohal – piano baaris, siin on stepsel mu läppärile. Piduhimulised laevasoomlased juba sagivad ümber. 10 minutit on veel väljumiseni jäänud, kõik on kenad ja kained. Hilisema jätan rääkimata. Ilusaid asju tuleb meeles pidada, siis on elu ilusam.

Armuline

Kõnnin koju, tänav vaikne. Eemal põleb valgusfooris roheline tuli. Mõtlen, et kui ma sinnani jõuan, siis küllap see punaseks läheb. Jõuan teeni, astun teele....lähebki. Kiirendan sammu ja kõnnin tee keskele. Lasen paar autot foori tagant ära sõita ja nähes, et teised sõidukid liialt kaugel on, ületan ka teise poole teest punasega, ise mõeldes, et oi mis küll saab, kui mõni poliisi peaks mööda sõitma. Jõuan teisele poole tänavale, esimene auto, mis mu seljatagant mööda sõidab, on poliisi... Ei peatu, on armuline. Hingan kergendatult. Kolmas advent.

Koduteel

See on ytlemata hea asi olla koduteel. Kunagi, kui Tallinnas nädalavahetusel tööl käisin, siis hyppasin salamahti riietusruumis röömust, kui töövahetus läbi sai. Nyyd pyyan end rohkem vaos hoida, aga tunne on sama. Helsingi rongijaamas hakkas juba yks Tallinna torn paistma - bussijuhiks oli puht eestlane, kes vast näo järgi vastavat keelt rääkis ja soomlannasid naerutas. Mina veel nii soomestunud ei ole, sain täitsa "palun yks pilet" stiilis hakkama. Söitis ka juht nagu eestlane ikka, veidi rutakalt ning otseteid mööda, et vältida byrokraatlikke valgusfoore.
Nyyd siis sadamas. Tulen seekord peolaevaga. Inimesi väga palju ei ole, ent paljud on sellise märjukesehimulise näoga. Vöibolla ma eksin ja teen sellele seltskonnale liiga, mis seal's ikka, töörahva pyhad ju ikkagi.
Kuigi see söna "vappu" sarnaneb "volbriga" vaid esimese tähe poolest, peetakse siinpool vett töörahva pyha ja selline nöiamöll, mille päritolu ma ei tea, jääb tahaplaanile. Turus ajavad köik mingid suured värvilised tunked jalga, mis igasuguseid märke, silte ja muid kolinat täis, ja peavad kampade kaupa parkides pidu. Natuke tuletab see mulle meelde armastatud ülikoolilinna Tartut, ent Turu pargid on kynkalikumad ning seltskond kirevam.
Nyyd siis kolm ja pool tundi söitu. Leidsin laevas mönusa aknalaua, kus köike toimuvat jälgida, siiski pyyan mitte kommenteerida. Taamal paistab ka natuke merd ja saari.
Mis siis veel tarka öelda?...
Elu on ilus, jah, ma tihti mötlen nii.
Ah jaa, lugesin Turus läbi ka yhe raamatu - Arto Paasilinna (vist kirjutati nii) "Maailma parim kyla". See on selline tore talupojamöistuslik tykk. Igal juhul soovitan. Meenutab ehk veidike meie Kivirähku, ent huumor on pigem söbralik.
Nojah, mis siis ikka, hauska vappu!

Ehkki

Ehkki meil on lootus, et surm pole lõplik, et südame tuksumise lakkamisel ei lakka veel kõik, et ootamas on midagi võrratult paremat, kurvastab maine süda ikka....
Minu kaastunne Kalju koguduse noortele!

Turu jutud

Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.

Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.

Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.

Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.

Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.

Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.

Ja nüüd on uneaeg.

Enne tormi

Järgnev nädal veedan siis taas Soomemaal. Tulin päevake varem, sest meedia ajas suurt tulevat lumetormi kuulutades meele ärevaks ja nii jäigi kauaoodatud kontserdile bmk-sse minemata ning sammusin hoopistükkis sadamasse, et jõuda enne tormi. Vaikne oli. Laev ei loksutand ja ülejäänugi sujus märkamatult. Tundub, et see igakahekuine reis on liialt harjumuseks saanud, et ajatajugi lülitub välja ning need 5-6 tundi, mis mul ühtekokku kulub Turgu jõudmiseks, lähevad nõnda, et arugi ei saa. Rongis korraks tabasin end mõttelt, et kus ma õieti olen... Tee Kupittaa jaamast siinsesse korterisse tundus juba nagu kodutee... huvitav, kui palju kohti ma varsti võin kodudeks nimetada, sest kodunemisega pole mul probleemi... seal, kus kott, seal kodu.
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)

Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!

Sügis Turus

Turus tundsin ma esimest korda kevade lõhna. Turus aimasin augustikuus esimest korda kaskedelt ära ka läheneva sügise. Nüüd tunnen iga päevaga lähenevate hallade hõngu, järjest enam kisub talve poole.
Kaks nädalat on jälle mööda saamas. Aeglaselt ja omamoodi kiiresti. Kõik, mis teha tahtsin, on ikka tegemata, samas on jällegi palju muud nähtud ja tehtud, millele ei mõelnudki. Pean taas tunnistama, et Turus on tore, taas möönma, et ikka peaksin Soome keelt õppima :p - see viimane on juba nagu nali: mu kallid tööandjad, miks olete te minuga nii kannatlikud?
Soomlased on head inimesed. Mentaliteet on teine. Soomlasel ei tule pähegi teist petta, arvestusi eneskasuks pöörata, vaikselt vassida või teise aususe kohta nalja heita. Nad on siirad ja kohutavalt kannatlikud. Võibolla on see jälle minu subjektiivne arvamus, sest ma lihtsalt nö satun selliste inimestega kokku, kuid ma olen selle kõige eest neile väga tänulik, sest kui nad oleksid teistsugused, oleks mulle siinolemine palju palju raskem.
Jah, ma olen üliväga tänulik, et ikka nii hea see kõik elu ja olu on :)

Taaskohtumine lapsepõlvega.

Äsja lugesin raamatut prohvetlusest, kus natuke käsitletakse ka Nostradamust, kes viis ja pool sajandit tagasi tavatses kirjutada: "Kõikjal sõidavad ringi ilma hobusteta vankrid ja inimmõte kihutab silmapilgu vältel läbi ilmamaa..." Mõnes mõttes on hea, et olen sündinud sellesse ajastusse, kus kulgurid teevad vahemaad väikesteks ja võrgu läbi on kogu maailm kujundlikult kodus käes.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuigi minust varsti teadlikult interneti kirglik vastane saab - just ses suhtes, et see enamiku mu kasulikust ajast kipub mu nõrga tahtejõu tõttu endasse haarama - on sellel arvutimaailmal ka paar head omadust, ja üks neist sai teoks mõnda aega tagasi - mu lapsepõlvesõbrad, kellest vaid ähmane mälestus kusagil ajusopis ja südames oli, leidsid mu orkutist üles. Ja ma võtsingi kätte ja läksin neid taaskohtama. Olin põnevil, väga põnevil.... möödunud oli ju 23 aastat ajast, kui mu vanemad otsustasid "parema" elukoha kasuks ja ma olin sunnitud kohanema uues keskkonnas, kuhu ma tegelikult täielikult kunagi sisse ei sulandunudki. (...)
Haprad sidemed katkesid peagi. Kuigi ma paaril korral suureks saanuna käisin ka vanal kodutänaval Viru-Nigulas, ei toonud see tagasi seda, mida ma tol korral kaotanud olin.
Kas 7 aastase sõprussidemed saavad kujuneda nii sügavaks? Imestan end, aga saab küll. Pean isegi möönma, et lapsepõlve mõne aasta vältel kogetu püsib isegi kindlamalt kusagil ajusopis kui see, mis kümne viimase aasta jooksul juhtunud on.
Seal ma siis ootasin neid kahte - Eelikat ja Viikat, kes mulle kunagi nii üürikest aega nii lähedased olid, Rakvere väikeses Kalevi kohvikus. Nad tulid, täpselt samasuguste nägudega, nagu olin neid mäletanud (ega minugi nägu äratundmisega raskusi ei tekitanud), ainult hääl oli muutunud... Või ehk tuleb see sellest, et mul pildiline mälu lihtsalt ongi parem. Mu süda oli rõõmus... üks ununenud haav sai parandatud. Mul on hea meel, et mu niikaua kadunud olnud lapsepõlvesõpradel ikka hästi läheb...
/pooleli /

Pühapäev

Pühapäev on hea päev. Nii on vähemalt arvatud. Siis peaks võtma aega rohkem vaimsete asjade tegemiseks ja mõneti valmistama end ette ka uueks nädalaks. Mulle endale meeldiks laupäev rohkem. Selles päevas on puhkuse hõngu, vähemalt ei varjuta seda esmaspäeva tulemise maik. Mitte, et ma tööpõlgur oleksin, aga inimestena me ikka kipume homse üle muretsema... või vähemalt mina muretsen.
Aga täna on pühapäev. Paljudes perekondades on oma pühapäevatraditsioon. Minu lapsepõlveperel neid ei olnud. Isegi ei mäleta lapsepõlvest eriti, mis siis erilist tehtud sai. Mäletan ainult, et ootasin pikisilmi 11 või 12 paiku algavat laste mängufilmi ja valmistusin esmaspäevaseks kooliks. Kirikus meie peres ei käidud. Selles suhtes on minu lapsepõlv vaesem. Mõnede traditsioonid on rohkem gastronoomilised. Kohvi ja pannkoogid pühapäeva hommikul. Kõlab hästi, olgugi, et pannkookidest on ju ka palju maitsvamaid kooke. Aga sellel on samuti mingi isevärki hõng. Teisipäevased pannkoogid maitsevad kindlasti teistmoodi.
Üks uuematest kirikutraditsioonidest, mis mulle väga meeldib, on kirikukohvi. Inimesed saavad peale teenistust mõnusasti üksteisega kohvijutte puhuda. Inimene on inimesele inimeseks olemise alus. Inimesel ei ole hea üksi olla.
Ja siis mõnus vaikne pärastlõunane hetk raamatu ja kohvi seltsis või arvuti seltsis, kuidas kellelgil. Ülikooliaeg ja hilisem ajajärk on järjekindlalt tapnud mu huvi ilukirjanduse vastu ja lausa süütundega küllastanud sunni erialase kirjanudse järele. Sellest sõelast lipsavad läbi netilehekülgede külastused, vaatamaks, mis mujal toimub. Ja muidgui sõprade blogid. Anni ja Mati blogid on lausa maiuspalaks, hingele teeb rõõmu, kui sealt jälle midagi uut leian. Ja muidugi teeb ka mõni leid mõnest ajalehest pühapäeva pühapäevasemaks.

Hääd pühapäeva õhtut, kallid blogilugejad! Ja helesinist esmaspäeva!

Reede

Lõpuks ometi tuli reede. Tuli nii tasaselt, aga tema tulemine ei saanud kohe mitte märkamata jääda, sest nii palju sündmusi ja nii palju inimesi korraga jälle mu ümber. Ja mis võiks olla meeliülendavam kui need tuhanded inimesed mu ümber, kellel kõigil üks ja seesama eesmärk, just selline nagu minulgi – Eesti, kotimaa, kodu ja odava viina maa....

Juba eile õhtuks olid mul kõik asjad ilusti kokku pakitud ja koduseks saanud väike kortergi puhtaks kraamitud. Soome keele peale ma enam ei mõelnud, mis sellest nüüd enam, kui Tallinna siluett juba sillerdab unistuste pinnal. Veel hilja õhtu harjutasin Viro keelt, et siis peale kahte nädalat rääkimise paastu olla taas viks ja valmis kodustega kõigest heast ja ilmast puhuma. Eks olnud ka Helinal seal Hispaanias vaja kodukeele oskust värskena hoida.

Süda oli ärevil. Mõtlesin juba õhtul, et küllap hommikuärevus viib une silmist....

Ei viinud. Hea asi, et hommikud on alati stabiilsed, alati algavad erimeelsustega äratskellaga. Nüüd olen juba oma kõrge IQ-ga ära õppinud, et tuleb kolm korda OK nupule vajutada, et mobiilset unehäirijat vaikima sundida. Ma sellest müsteeriumist pikka aega aru ei saanud ja nii mõnikord juhtus, et olin juba bussis tööle teel, kui mulle endiselt meelde tuletati, et ärka viimaks üles...ja mõtlesin, et loll masin ikka küll...

Nii siis magasin sisse ja jõudsin pooljoostes tööle hiljem kui kunagi varem. Aga ei sest midagi, sest õdede hommikune kohvitund kestis veel tund aega peale seda, kui mina sinna ilmusin. Reede puhul ei hakanud ma end suurt ka pingutama – kahe nädalaga kuhjunud „mitte kiire” töö – mis siin ikka enam suurt ära teha annab.

Loivasin kohviruumi ja täitsin ka oma tassi ...teega....sest kohvi on siin must, kibe ja kibe, niiet alati käib peale esimest lonksu selline külmavärin kerest läbi.

Ja siis hakkas lund sadama. Tuli teist nagu vihma, otse sirgelt taevast alla. Nagu vanad head ajad, mõtlsesin: talv, Nykanen hüppab suusemäel kullameetreid ja näe kärbeski tudub veel selili hermeetilise akna vahel talveund... Kuidas ta küll sinna sai?.... Ei tea, aga seda nad oskavad. Juba lapsepõlvest tean, et kärbsed leiavad ikka mõne endast väiksema koha, kust nad läbi mahuvad. Käisin seda lumesadu mitu korda vaatamast ja kuulasin ka samas mitu tähtsat juttu, mida siin ikka räägitakse. Sest õed on targad ja teavad palju, eriti Soome õed. Ja muidugi kohanevad ka juurdetulijad kiiresti käimasolevate teemadega. Peale kümmet sekundit teatakse juba täpselt, millest jutt käib ja osatakse lauasolijatega samas suunas pead kaasa noogutada. Tõepoolest hakkasin peale kahte nädalat juba midagi asjadest taipama. Sain teada nii mõndagi toiduasjadest ja siis mingitest rahaasjadest...mitte küll veel nii selgelt, aga eks aeg peab ka oma töö tegema. Isegi ajakirju sirvisin laual – näe, ühest mehest oli ühtäkki naine saanud ja nägigi teine täitsa naisemoodi välja. Poleks minu silmgi aru saanud...

Aga jah, Reede... Ootasin seda hetke, mil saan uhkelt iseavanevatest haiglaustest läbi kõndida Kupittaa raudteejaama poole, blond juuksetukk musta mantli peal lehvimas – nagu filmis. Ja siis ma läksin, läbi saju, oma kohvrit selle ette tekkivatest lumehangedest üle tõstes, pooljoostes läbi plöga, plöga, plöga. Natuke ikka kartsin ka, sest teiste kogemus on näidanud, et rong nii tihti täis võib olla. Tahtsin ikka teiste valgete inimeste kombel enne pileti omandada ja siis tähtsa näoga oma kohale kõndida ja kui ka vaja, siis mõne, kes end sinna ebaõiglaselt sättinud on, viisakalt minema saata. Vastupidiselt arvamusele, et soome autojuhid üliviisakad on ja lausa ootavad, et oma lugupidamist ja viisakust jalakäijate vastu näidata, on tegelikkus teine. Soomlastest autojuhid on nagu eestlasedki, vahel isegi vähem, sest eestlasi on hästi rooskaga kasvatatud. Aga mul ikka õnnestus üle tee minna, sest olen julge jalakäija. Öeldakse, et Tartus on kõige aeglasemad valgusfoorid. Puha vale jutt! Turus on üks ristmik, mis veel aeglasem. Ja kavalam ka, sest oma kiire taibga ole ära õppinud selle, et maksab vaadata ka autode foori, et olla valmis ikka esimesena ülekäigurajale astuma. Seal aga ei kehti üks punane mitte kõikidele autodele ja nii maksabki oma varbad kõnnitee äärest eemale hoida, kui just varbad rattakummi järgi ei sügele. Ja mul oli ju nii kiire...

Rongijaama kassast küsisin üle pika aja kindla häälega: „One ticket to Helsingi, please”. Sattusin istuma soomlannast vanadaami kõrvale. Väga innovatiivne daam oli, puhus aga kännukaga juttu ja tellis rongist endale 5.90 EUR eest võileiva ja mahlapaki, samas kui mina oma kaasatehtud kurgileiva ja jaheda tee kotist välja otsisin. Üks kurgitükk kukkus põrandale ja ma pool teed tundsin süümekaid, kas nüüd oleks see ilus sealt maast üles kookida või mitte. Siiani arvan, et vast oleks ilus olnud, aga lahkusin rongilt süümekatega ja ihana hyvä kurgiviil sinna põrandale lebama jäigi. Helsingi rautatieasema on ikka tore koht küll. Rongid mahuvad kõik ilusasti klaasist lae alla ära ja siis saabki kuiva jalaga sirgelt kõndida ja kotti järele tirida...peaaegu nagu lennujaamas. Aga ikka on rongijaam. Kuna me paar nädalat tagasi kolleegiga Länsisatama poole kõndides linnas hoopistükkis ära eksisime ja seepeale takso pidime võtma, et üldse laeva peale jõuda, siis seekord ma olin targem. Otsisin üles bussipeatuse ja jäin nr 15 A ootama. Sinna tuli teisigi kohvritega inimesi ja vähese aja pärast oli meid juba palju, mis tingis, et ka kõik tahtsid kiiresti bussi saada. Ei teagi, kas see on inimesele loomuomane või on lihtsalt külge õpitud, sest ikka saab ju esimene parema koha ja suurema tüki ja maitsvama pala ja kõike muudki. On kasulik olla esimeste seas...nii õpetab veljeke kogemus, kes on pidanud omal nahal palju läbi elama... Maksin 2.20 ja saingi üsna mugava seismiskoha otse keskmise ukse kõrvale. Soomlased olid väledalt kõik istumiskohad hõivanud. Siiski arvan, et võrreldes meie Viru keskuse buss nr 34 peatusega, on nad ikka lapsed, mis lapsed. Meie penskarid teeksid iga kell ära. Minule on nad alati teinud.

Ma vahel tahan sportilk olla, et käiks jala või nii. Sageli käingi, aga nüüd oli teine lugu. Mul peas lisaks äraeksimise kartusele oli ka üks teine plaan – nimelt on Galaxy’s üks tore kohake, kus laevasõidul aega veeta – Pianobaar – selline valge ja ilus ja meenutab natuke Titanicut (loodan, et mitte liiga palju, sest kirjutan seda kõike siinsamas baaris olles). Kuna aga see baar on pisike, siis on jällegi tähtis olla esmeste seas olla, et endale meeldiv koht saada. See oluliselt vaagiski bussiga mineku kasuks otsustama. Ja ma ei kahetse, jõudsingi lausa 7 minutit enne check in-i sulgemist sadamasse, lausa kaks korda aeglasemalt, kui jala oleks saanud. Suurlinna asi. Valedes kohtades valgusfoorid ja liiga palju autosid. Mõtlesin juba kõikvõimalikud variandid välja, mis siis saab, kui laevast maha jään, kus ma hingeke lähen... Ja muidugi ka põhjalikult jõudsin oma peas läbi arutada tsenaariumi, kuidas ma kassatädit palun, nurun, nõuan, ähvardan, et ta check in’i veel ära teeks ja mind laevale laseks ja muidugi ei puuduks ka pisarad. Ja selgelt on kõiges süüdi see tobe liiklussüsteem, miks...inimesed jala ei käi, oleks vähem ummikuid... Samas veensin ma aga ka end rahulikuks jääma, sest kui peab nii minema, et ma maha jään, ju siis see ka nii läheb ja alati on need teistmoodi minekud teistmoodi head, isegi kui kohe või pärastki aru ei saa, miks. Aga jõudsin, mis jõudsin. Ja nii olengi nüüd siin. Laevale tulek oli läbi pikkade koridoride täis inimesi, kohvreid, kärusi ja palju, palju lähedust.... Laeva uksel said mõned isegi nii lähedaks, et võtsid üksteiselt kaelast kinni, sest ukselävel seisis fotograaf ja tegi pilti....et ikka jääks meelde see tulek Eestisse. Kuigi mul ei õnnestunud esimeste seas laevale pääseda, sain siiski pianobaari koha. Vahel, kui muude asjaolude tõttu ei saa esimeste seas olla, on vaja õnne.... Nagu eksamilgi, et tõmmata just see õige pilet.... Pean mainima, et selle õnnega pole mul eriti vedanud, alati olid valed piletid. Nüüd läks aga paremini. Ma istun valges natuke määrdunud tugitoolis otse pianomehe taga, kes laulab: „Now she is gone..”

Aga nüüd tööst... kindlasti on huvilisi teada saamaks, kuidas ma vaeseke seal võõral maal tööga hakkama sain... Mis seal ikka, aeg ikka aitab...aeg aitab paljude asjade selgeks saamisel...on see siis keel või midagi muu. Mis torgib, küll selle aeg kord siledaks hõõrub. Antud juhul sai jupike maha kulutatud enesekindlusest ja otsustamisjulgusest ja arusaamast, et küllap neil Soome pagenud eestlastel nüüd käsi kullas on. Ei ole. Iga algus on raske ja ehk on mõistlikum olla tark ennem ja kaalutleda, et kas ahmitud tükk kurgust ikka alla mahub. Ma veel ei tea seda, kas mahub... seni seisab see kurgus.... eks seda näitab edaspidine igav töö keelega, kas see ka sealt ükskord edasi läheb või tuleb hoopistükkis välja sülitada.

Pean muidugi väga tänulik olema nendesamustele õdedele, kes mind keeleliselt väga palju aitasid ja ikka sõbralikud olid. Millegipärast püsib mus ikka selline alateadlik hirm sõimamise ja rihma eest. Ja muidugi teiste poolt eelevalt tehtud töö oli suuresti abiks. Ma oskan täitsa peast kirjeldada ära normaalse kopsupildi...muig.

- - -

Kiigutab, kiigutab, laevake, üle vee,
Viib sinna otsale, kus on kodutee....
Kindlasti, kindlasti, näeme seal, kalda peal
Kus taas me kohtume ühel päeval heal...
kuid piparkoogimehikest ei ole kaasas mul...

Moi, moi,