Nädalake ootusaega Turus

Nädalake ootusaega Turus
Jõudsin pühapäeval kirikuajaks kohale. Turu toomkiriku trepijalamile oli püsti aetud suur LED-lampides särav jõulukuusk, rahvast selle ümber sagis palju. Hetkeks tundus mulle, et jõulud on siin popimad kui meil; meil on jõuluturg popp. Mulle endale meeldib ka see väike küla jõulukuuse ümber Tallinnas.
Meie väike võõramaalaste kabel oli vana rahu ise võrreldes sellega, mis peakirikus käis – sinna ei mahtund ukse pealtki kiikama. Neljas advent.
Üsna kohe jõudsid kohale ka maitsetugevdajad külm ja lumi. Jõulud peavad olema külmad ja lumised, siis on tunne. Porise ilmaga ju ei ole mingit tunnet, embamäärane tunne on, et peaks olema midagi, aga ei ole. Mida vähem taolisi lumiseid ja külmi jõule on, seda rohkem seda „tõelist“ oodatakse, siis läheb ikka hing õigest helgeks. Ja jõulgi on selle ära tabanud ning laseb sellel õigel tundel kerkida ja oodata vahel mitu aastat.
Töönädal läks kiiresti nagu ikka. Plaanitud sai rohkem kui tehtud – ka sellega olen ära harjunud. Ka valve läks kiiresti, vist polnud aega muule mõelda ja kella vaadata, pidi sanelema, sanelema, sanelema....kuni konekirjutaja tuli küsima, et kuhu ma sanelen, sest temani ei jõudnud midagi... sain aru, et olin jälle kõik valesti teinud.
Eelviimasel õhtul käisin oma ameeriklannast sõbrannaga Itaalia restoranis. Olin sellest väga palju kordi niisama mööda käinud, nüüd siis oli aeg märgata, tegutseda. Oli nagu päris Itaalia restoran, itaallastest kokkadega, kes rääkisid sama hästi soome keelt kui Tallinnas itaalia restoranis itaallased eesti keelt räägivad. Aksent oli kuidagi sarnane. Ega’s ma sellest restoranist muu pärast tahtnudki rääkida, kui vaid seda, et külmaga saabunud helgus oli neidki tabanud ja lahkudes kingiti igale külastajale täitsa ehtsat itaalia jõululeiba – panatonet... kõlab natuke nagu pantalone... Ma olin ikka väga rõõmus selle üle.
Täna hommikul oli töö juures uued üllatused. Ülemõde oli kalajuustukooki küpsetanud, mis maitses hõrgult, ja kõige tipuks üllatas meid osakonnajuhataja, tassides kohale kaks kasti veini – itaalia veini, mis, nagu ma hiljem googlist järele vaatasin, pole sugugi odav, lausa kallis, ja kinkis igaühele pudeli. Isegi üliõpilane, keda ma terve päev juhendama pidin, sai oma noosi.
Nüüd siis taas laeval, oma lemmikkohal – piano baaris, siin on stepsel mu läppärile. Piduhimulised laevasoomlased juba sagivad ümber. 10 minutit on veel väljumiseni jäänud, kõik on kenad ja kained. Hilisema jätan rääkimata. Ilusaid asju tuleb meeles pidada, siis on elu ilusam.