Väike nukrus on pugemas hinge. Ei tea ma, kust see tuleb ja selle põhjusi ma vaid aiman, aga ta tuleb alati jõulueelsel ajal. Võibolla on see unistus mingi "erilise" jõuluõhtu (mis küll sell aastal tööhõnguline saab olema), jõulutunde, jõuluolu järele. Siin ma siis istun ja mõtisklen ja meenutan ja unistan... ikka nii nagu aastaid olen teinud. Ja vahel laulan ka... nii kuis tuleb...üksi....Jumalale. See aitab, annab nukrusele sügavama rõõmumaigulise sisu.
Eile leidis mind facebookis üles üks mu palverändurist kaaslane - mees, kes paar kuud pärast südame veresoonte operatsiooni läks üksi rännakule hoolimata arsti hoiatusest, lihtsalt tundis, et peab minema. Ta oli nii rõõmus mind leides ja mina rõõmus tervituse üle sellest lühikesest eluperioodist, mis mu mõtteid ja elu üsnagi palju mõjutanud on - palverännakust. Ja ma tean, et ma lähen kord jälle.... Mis mind küll köidab nendes teedes?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
ma vahest mõtlen, et kas neile teedele on julgem asuda kui tundmatuile sihita teedele, kuna need on juba paljude poolt läbikäidud rajad. justkui turvalisemad. aga samas.. on ju hea teada oma sihti. teed, kus käid, ja kuhu tahad jõuda.
Postita kommentaar