Kuvatud on postitused sildiga Soomejutud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Soomejutud. Kuva kõik postitused
reede, 27. mai 2011
Tennisemäng
Üks asi, mis on Soomes hea, on tasuta tenniseväljakud. Mängi nii palju kui tahad ja keegi raha selle eest ei küsi. Olen minagi nüüd kolm korda mängimas käinud. Ega ma mängureeglitest küll midagi ei tea, aga üritan kollasele pallile pihta saada ja ise mitte ette jääda. Täna läks aga nii, et kui ma palli püüdes uhket piruetti tegin, lendasin ma käpakile maha, püksipõlv katki ja põlv marraskile. Vaatasin siis seda katkist kipitavat põlve ja kohe meenus soe lapsepõlv, kus ma unistasin, et millal küll tuleb see aeg, kui põlved ära paranevad. Nüüd ma saan jälle oodata....
reede, 17. detsember 2010
Taas kord koduteel.
Hea on olla teel koju, see on selline magus tunne. Mida lühem see on, seda magusam.... kui liiga pikaks läheb, siis see magusus nagu lahjeneb, aga ikkagi on tore.
Täna teel olles panin tähele kolme asja.
Esiteks - piletit on toredam osta kassast kui automaadist, sest kassatädi naeratab ja annab jõulukommi ka.
Teiseks, kui bussiootamine igav tundub ja selle asemel hoopis jala sadamasse tõtata, siis vöib näha tänavail ikka rohkem kui bussis - täna nägin ühte musta tõugu meest, kes kahe puu vahele tõmmatud nööri mööda köndis ja samal ajal rahvale lehvitas ja hyvää joulua soovis.
Kolmandaks, soomlastele meeldib järjekorras seista. Panin seda juba bussipeatuses tähele, kus kõik rivvi võtsid. Õige kummaline tundus see ka sadamas, kus looklev 4-6kordne saba laevalepääsu augu ees seisis, selline looklev, et vahel oli tükk maad tühja maad. No ma vötsin siis ka sappa, kusagile keskele, ise möeldes, et see itaalia moodi mulle iseloomu tõttu sobiks rohkem. Siis aga tuli keegi kamp, kes selle idüllilise saba ära rikkus ja täitis vaba ruumi, mis uksele oluliselt lähem oli. Mul olid klapid peas, mistõttu ma ei eristanud, kas tegemist on eestlastega, aga kuna see lahendus mu loomusele lähedasem tundus, astusin rahurikkujate sekka, otse ukseaugu juurde. Seepärast istungi nüüd praegu üsna mugavalt akna all ja täitsa enesega rahul. Kolm pool tundi veel ja siis .... ma tean, et Sa mind ootad, mu Eesti! :)
Täna teel olles panin tähele kolme asja.
Esiteks - piletit on toredam osta kassast kui automaadist, sest kassatädi naeratab ja annab jõulukommi ka.
Teiseks, kui bussiootamine igav tundub ja selle asemel hoopis jala sadamasse tõtata, siis vöib näha tänavail ikka rohkem kui bussis - täna nägin ühte musta tõugu meest, kes kahe puu vahele tõmmatud nööri mööda köndis ja samal ajal rahvale lehvitas ja hyvää joulua soovis.
Kolmandaks, soomlastele meeldib järjekorras seista. Panin seda juba bussipeatuses tähele, kus kõik rivvi võtsid. Õige kummaline tundus see ka sadamas, kus looklev 4-6kordne saba laevalepääsu augu ees seisis, selline looklev, et vahel oli tükk maad tühja maad. No ma vötsin siis ka sappa, kusagile keskele, ise möeldes, et see itaalia moodi mulle iseloomu tõttu sobiks rohkem. Siis aga tuli keegi kamp, kes selle idüllilise saba ära rikkus ja täitis vaba ruumi, mis uksele oluliselt lähem oli. Mul olid klapid peas, mistõttu ma ei eristanud, kas tegemist on eestlastega, aga kuna see lahendus mu loomusele lähedasem tundus, astusin rahurikkujate sekka, otse ukseaugu juurde. Seepärast istungi nüüd praegu üsna mugavalt akna all ja täitsa enesega rahul. Kolm pool tundi veel ja siis .... ma tean, et Sa mind ootad, mu Eesti! :)
pühapäev, 12. detsember 2010
Hea, et asjad ei kulge minu moodi ehk kannatlikkuse õppetund
Täna sain väikese kannatlikkuse õppetunni, mida salamahti olin juba ammu oodanud. Võibolla oli see ka selles mõttes hea, et mul pole juba ammu olnud midagi õpetlikku ega tarka siia kirjutada olnud, nüüd siis tuli. Ja ma jagaksin seda osalt praktilist, osalt vaimulikku kogemust sinuga, kes sa seda blogi lugema juhtud.
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
reede, 18. detsember 2009
Nädalake ootusaega Turus
Nädalake ootusaega Turus
Jõudsin pühapäeval kirikuajaks kohale. Turu toomkiriku trepijalamile oli püsti aetud suur LED-lampides särav jõulukuusk, rahvast selle ümber sagis palju. Hetkeks tundus mulle, et jõulud on siin popimad kui meil; meil on jõuluturg popp. Mulle endale meeldib ka see väike küla jõulukuuse ümber Tallinnas.
Meie väike võõramaalaste kabel oli vana rahu ise võrreldes sellega, mis peakirikus käis – sinna ei mahtund ukse pealtki kiikama. Neljas advent.
Üsna kohe jõudsid kohale ka maitsetugevdajad külm ja lumi. Jõulud peavad olema külmad ja lumised, siis on tunne. Porise ilmaga ju ei ole mingit tunnet, embamäärane tunne on, et peaks olema midagi, aga ei ole. Mida vähem taolisi lumiseid ja külmi jõule on, seda rohkem seda „tõelist“ oodatakse, siis läheb ikka hing õigest helgeks. Ja jõulgi on selle ära tabanud ning laseb sellel õigel tundel kerkida ja oodata vahel mitu aastat.
Töönädal läks kiiresti nagu ikka. Plaanitud sai rohkem kui tehtud – ka sellega olen ära harjunud. Ka valve läks kiiresti, vist polnud aega muule mõelda ja kella vaadata, pidi sanelema, sanelema, sanelema....kuni konekirjutaja tuli küsima, et kuhu ma sanelen, sest temani ei jõudnud midagi... sain aru, et olin jälle kõik valesti teinud.
Eelviimasel õhtul käisin oma ameeriklannast sõbrannaga Itaalia restoranis. Olin sellest väga palju kordi niisama mööda käinud, nüüd siis oli aeg märgata, tegutseda. Oli nagu päris Itaalia restoran, itaallastest kokkadega, kes rääkisid sama hästi soome keelt kui Tallinnas itaalia restoranis itaallased eesti keelt räägivad. Aksent oli kuidagi sarnane. Ega’s ma sellest restoranist muu pärast tahtnudki rääkida, kui vaid seda, et külmaga saabunud helgus oli neidki tabanud ja lahkudes kingiti igale külastajale täitsa ehtsat itaalia jõululeiba – panatonet... kõlab natuke nagu pantalone... Ma olin ikka väga rõõmus selle üle.
Täna hommikul oli töö juures uued üllatused. Ülemõde oli kalajuustukooki küpsetanud, mis maitses hõrgult, ja kõige tipuks üllatas meid osakonnajuhataja, tassides kohale kaks kasti veini – itaalia veini, mis, nagu ma hiljem googlist järele vaatasin, pole sugugi odav, lausa kallis, ja kinkis igaühele pudeli. Isegi üliõpilane, keda ma terve päev juhendama pidin, sai oma noosi.
Nüüd siis taas laeval, oma lemmikkohal – piano baaris, siin on stepsel mu läppärile. Piduhimulised laevasoomlased juba sagivad ümber. 10 minutit on veel väljumiseni jäänud, kõik on kenad ja kained. Hilisema jätan rääkimata. Ilusaid asju tuleb meeles pidada, siis on elu ilusam.
Jõudsin pühapäeval kirikuajaks kohale. Turu toomkiriku trepijalamile oli püsti aetud suur LED-lampides särav jõulukuusk, rahvast selle ümber sagis palju. Hetkeks tundus mulle, et jõulud on siin popimad kui meil; meil on jõuluturg popp. Mulle endale meeldib ka see väike küla jõulukuuse ümber Tallinnas.
Meie väike võõramaalaste kabel oli vana rahu ise võrreldes sellega, mis peakirikus käis – sinna ei mahtund ukse pealtki kiikama. Neljas advent.
Üsna kohe jõudsid kohale ka maitsetugevdajad külm ja lumi. Jõulud peavad olema külmad ja lumised, siis on tunne. Porise ilmaga ju ei ole mingit tunnet, embamäärane tunne on, et peaks olema midagi, aga ei ole. Mida vähem taolisi lumiseid ja külmi jõule on, seda rohkem seda „tõelist“ oodatakse, siis läheb ikka hing õigest helgeks. Ja jõulgi on selle ära tabanud ning laseb sellel õigel tundel kerkida ja oodata vahel mitu aastat.
Töönädal läks kiiresti nagu ikka. Plaanitud sai rohkem kui tehtud – ka sellega olen ära harjunud. Ka valve läks kiiresti, vist polnud aega muule mõelda ja kella vaadata, pidi sanelema, sanelema, sanelema....kuni konekirjutaja tuli küsima, et kuhu ma sanelen, sest temani ei jõudnud midagi... sain aru, et olin jälle kõik valesti teinud.
Eelviimasel õhtul käisin oma ameeriklannast sõbrannaga Itaalia restoranis. Olin sellest väga palju kordi niisama mööda käinud, nüüd siis oli aeg märgata, tegutseda. Oli nagu päris Itaalia restoran, itaallastest kokkadega, kes rääkisid sama hästi soome keelt kui Tallinnas itaalia restoranis itaallased eesti keelt räägivad. Aksent oli kuidagi sarnane. Ega’s ma sellest restoranist muu pärast tahtnudki rääkida, kui vaid seda, et külmaga saabunud helgus oli neidki tabanud ja lahkudes kingiti igale külastajale täitsa ehtsat itaalia jõululeiba – panatonet... kõlab natuke nagu pantalone... Ma olin ikka väga rõõmus selle üle.
Täna hommikul oli töö juures uued üllatused. Ülemõde oli kalajuustukooki küpsetanud, mis maitses hõrgult, ja kõige tipuks üllatas meid osakonnajuhataja, tassides kohale kaks kasti veini – itaalia veini, mis, nagu ma hiljem googlist järele vaatasin, pole sugugi odav, lausa kallis, ja kinkis igaühele pudeli. Isegi üliõpilane, keda ma terve päev juhendama pidin, sai oma noosi.
Nüüd siis taas laeval, oma lemmikkohal – piano baaris, siin on stepsel mu läppärile. Piduhimulised laevasoomlased juba sagivad ümber. 10 minutit on veel väljumiseni jäänud, kõik on kenad ja kained. Hilisema jätan rääkimata. Ilusaid asju tuleb meeles pidada, siis on elu ilusam.
pühapäev, 13. detsember 2009
Armuline
Kõnnin koju, tänav vaikne. Eemal põleb valgusfooris roheline tuli. Mõtlen, et kui ma sinnani jõuan, siis küllap see punaseks läheb. Jõuan teeni, astun teele....lähebki. Kiirendan sammu ja kõnnin tee keskele. Lasen paar autot foori tagant ära sõita ja nähes, et teised sõidukid liialt kaugel on, ületan ka teise poole teest punasega, ise mõeldes, et oi mis küll saab, kui mõni poliisi peaks mööda sõitma. Jõuan teisele poole tänavale, esimene auto, mis mu seljatagant mööda sõidab, on poliisi... Ei peatu, on armuline. Hingan kergendatult. Kolmas advent.
neljapäev, 19. november 2009
Nädala kokkuvõte
Ja jällegi on üks Turu nädal lõpule jõudmas ja ma mõtlesin, et oleks paslik mingi kokkuvõte teha. Muidu vahel on nii, et päevad on ära elatud ja lõppeks neist ikka mitte midagi ei mäleta. Tundub kuidagi kasutu või nii. Kuid ka oma kirjutisi lugedes, tekib mul vahel tunne, et kas ma tõesti olen seda või teist ütlenud, teinud või teda või toda kohanud. Ma võiks siinkohal endale lausa diagnoosi panna - habituaalne Alzheimer või dementsus.
Aga see selleks.
Tore nädal oli, tegus nädal. Sain palju loetud, vaadtatud ja selle kõige juures ka tööd tehtud, milleks tegelikult siin olen.
Tulin nüüd teist korda järjest pühapäeva hommikul Eestist tulema. See on tegelikult hea aeg, sest laev ei ole pungil täis ja on õhku hingata ja oma asjadega tegeleda. Nii tegelesingi nii laeval kui rongis lugemisega ja peaaegu sain raamatu ka läbi.
Muidugi kibelesin ka kirikusse, sest siin on üks mu kodukogudustest, mis mu omaks on võtnud ja mina neid ka. See rahvusvaheline seltskond on kirju - nii musti, kollaseid, pruune, valgeid.... kõike ja see vaheldub ka kiiresti, peaaegu iga kord on keegi uus nägu. Seagripi epideemia tõttu on hetkel käsitervitused "keelatud"ja see mõjub kuidagi kummaliselt... nagu polekski õigesti tere öelnud või rahu soovinud. Hakkasin mõtlema kohe, et iga kontakti osas annab selline ihuline puudutus nii palju juurde. Peaks nt hakkama hommikukohvilisi kätlemise või "pühade suudlustega" tervitama - huvitav, kuidas mõjuks? :) Igal juhul ühe suure laia naeratusega n....i kätt surusin küll, see läks kohe kuidagi nii.
Esmaspäeva tegi eriliseks see, et sain siis lõpuks selle kurikuulsa seagripi vaktsiini sutsu, mille järelmõjude all kergelt kannatan siiani. Üks kannatuse pool oli selline psüühiline, mis vallandus selle artikli lugemisel, millest eelpool juttu oli, teine selline füüsiline - nagu õlavars paistes ja valus, palavik (tunde järgi) ja selline hajeviloleks, mis tegelikult siiani kestab. No oli ikka kange vaktsiin küll. Mis ma siis ütlen, kas soovitaksin teile seda või mitte? Kuna infot on nii ja naasugust, siis peab vast igaüks ise oma kõhutunde järgi otsustama. Mulle hetkel jääb siinpool kallast selline tunne, et Eestis püütakse seda nakkust kuidagi ohutumalt näidata, kui see on - ei tea, kas see tuleb sellest, et vaktsiini kogus on väike ja seetõttu hoitakse inimesi paanikasse sattumast, või ongi nii, et lihtsalt "ei tasu ära". Siinpoolsetest andmetest olen kuulnud, et 19 in on Helsingis seetõttu intensiivravis jne jne. Samas olla surnud ka üks laps, keda nädala eest oldi vaktsineeritud - kas on siis sellest kasu? Ei tea, küsimusi on palju ja päris tõelisi vastuseid ei tea keegi, ehk aeg näitab. Ja kõigele sellele "tantsule aurukatla ümber" vaatamata, tunnen sisemas rahu, et see tehtud sai.
Teine tore asi, mille üle ka ise suurt rõõmu tunnen, on KIVA - sellest on kaks sõna pikemalt juttu paar postitust tagasi. Võtsin siis kätte ja laenasin kolmele ettevõttealgatusele erinevas maailma paigus 25 dollarit. Tegelt oli see väga lõbus tegemine ja ma lausa püüdsin end tagasi hoida, et mitte oma krediitkaartiga väga hoogu minna. Tahtsin näha, kuidas see töötab, ja nägin rohkematki. Tundub, et väga paljud inimesed on asjaga hoos, sest need piskud, mis erinevates maailmanurkades kokku pandi, kasvasid väga kiiresti suureks, niiet paari päevaga olid suhteliselt suured laenusummad käes olemas kellegi poe, töökoja, karjakasvatuse algatamiseks, turgutamiseks. Jessica Jackley - ühe KIVA asutaja sõnul makstakse laenud 98% juhul tagasi. Ka seda tahaks näha, kuigi mul isiklikult pole kahju, kui ka see saamata jääb.
Õhtuti püüdsin end distsiplineerida sellega, et vaatasin igal õhtul läbi ühe eelmisel aastal GLS-s esitatud ettekande. Võimas oli! Tundub nagu oleks teise konverentsi eelmisel nädalavahetusel olnule otsa saanud. Suuri juhte, tuntud ja väga kõrgeid tegelasi, kes seal osalesid, oli palju, ent kõige liigutavamad lood, nagu mulle tundub, tulevad ikka nendelt, kes väga Kristuse keskselt oma suure südamega ühiskonna jaoks püüavad ära teha. Väga muljetavaldav oli Gary Haugen, kes oma tööga arengumaades paljusi on sõna otseses mõttes orjusest on vabastanud ning võitleb ebaõigluse vastu; muidugi Billy Hybels, kes lihtsalt tundub erakordne olevat ja Wayne Cordeiro, kes soovitas kalendris kõigepealt paika panna puhkepäevad. Veel mainis ta, et väga oluline on varakult magama minemine, et hommikud pikemad oleksid - siin ma siis nüüd olen kl 00:45 :) Aga ma kohe kohe võtan selle suurepärase mehe soovitust kuulda ja poen teki alla.
Ja lõppeks käisin täna siinses kodugrupis. Teema oli raske: Mt 25:31-46 ja mõtteid selle üle palju. On ikka huvitav küll, kuidas inimesed mõnede asjade koha pealt erinevalt mõtlevad, aga samas on see rikastav ka. Sellega seoses pajatasin ka oma loo, kuidas ma viimasel palverännakul Prantsusmaal kahe vanema naisterahva eest sõna otseses mõttes põgenesin, kui nood liialt mu personaalsesse tsooni kippusid. Minu kummaline käitumine, mida ma tollal kuidagi suunata ei suutnud, pani mind siiani pead vangutama, aga Geoffrey, tark mees, tõi välja hoopis teise aspekti, millele ma kunagi mõelnud ei olenud: nende naiste hoiak minu suhtes oli pigem omandav kui armastusest lähtuv, mistõttu minu pagemine oli ainuõige panemaks ehk neidki mõtlema sellele, et nii ei saa teise inimese inimese suhtes käituda. Armastus ei suru end peale ega omanda kedagi. Tollal oli siis probleem selles, et üks daam näitas väga selgelt välja, et ta tahab mulle "ema" eest olla ja teine nõudis väga mu tähelepanu, mida ma ka andsin, ent muutus kadedaks, kui seda teistega jagasin. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen ka ise selle koha peal palju eksinud - nii kerge on oma egot kellegile peale suruda või püüda kedagi "omandada", aga loodan, väga loodan, et nendest "elu õppetundidest" õpin ma isegi paremaks.
Aga nüüd tõesti on tulnud uneaeg.
Rõõmustan siin vaikselt, et homme saab koju, ja poen teki alla.
Sulle aga, hea lugeja, üks muusikapala! :)
Aga see selleks.
Tore nädal oli, tegus nädal. Sain palju loetud, vaadtatud ja selle kõige juures ka tööd tehtud, milleks tegelikult siin olen.
Tulin nüüd teist korda järjest pühapäeva hommikul Eestist tulema. See on tegelikult hea aeg, sest laev ei ole pungil täis ja on õhku hingata ja oma asjadega tegeleda. Nii tegelesingi nii laeval kui rongis lugemisega ja peaaegu sain raamatu ka läbi.
Muidugi kibelesin ka kirikusse, sest siin on üks mu kodukogudustest, mis mu omaks on võtnud ja mina neid ka. See rahvusvaheline seltskond on kirju - nii musti, kollaseid, pruune, valgeid.... kõike ja see vaheldub ka kiiresti, peaaegu iga kord on keegi uus nägu. Seagripi epideemia tõttu on hetkel käsitervitused "keelatud"ja see mõjub kuidagi kummaliselt... nagu polekski õigesti tere öelnud või rahu soovinud. Hakkasin mõtlema kohe, et iga kontakti osas annab selline ihuline puudutus nii palju juurde. Peaks nt hakkama hommikukohvilisi kätlemise või "pühade suudlustega" tervitama - huvitav, kuidas mõjuks? :) Igal juhul ühe suure laia naeratusega n....i kätt surusin küll, see läks kohe kuidagi nii.
Esmaspäeva tegi eriliseks see, et sain siis lõpuks selle kurikuulsa seagripi vaktsiini sutsu, mille järelmõjude all kergelt kannatan siiani. Üks kannatuse pool oli selline psüühiline, mis vallandus selle artikli lugemisel, millest eelpool juttu oli, teine selline füüsiline - nagu õlavars paistes ja valus, palavik (tunde järgi) ja selline hajeviloleks, mis tegelikult siiani kestab. No oli ikka kange vaktsiin küll. Mis ma siis ütlen, kas soovitaksin teile seda või mitte? Kuna infot on nii ja naasugust, siis peab vast igaüks ise oma kõhutunde järgi otsustama. Mulle hetkel jääb siinpool kallast selline tunne, et Eestis püütakse seda nakkust kuidagi ohutumalt näidata, kui see on - ei tea, kas see tuleb sellest, et vaktsiini kogus on väike ja seetõttu hoitakse inimesi paanikasse sattumast, või ongi nii, et lihtsalt "ei tasu ära". Siinpoolsetest andmetest olen kuulnud, et 19 in on Helsingis seetõttu intensiivravis jne jne. Samas olla surnud ka üks laps, keda nädala eest oldi vaktsineeritud - kas on siis sellest kasu? Ei tea, küsimusi on palju ja päris tõelisi vastuseid ei tea keegi, ehk aeg näitab. Ja kõigele sellele "tantsule aurukatla ümber" vaatamata, tunnen sisemas rahu, et see tehtud sai.
Teine tore asi, mille üle ka ise suurt rõõmu tunnen, on KIVA - sellest on kaks sõna pikemalt juttu paar postitust tagasi. Võtsin siis kätte ja laenasin kolmele ettevõttealgatusele erinevas maailma paigus 25 dollarit. Tegelt oli see väga lõbus tegemine ja ma lausa püüdsin end tagasi hoida, et mitte oma krediitkaartiga väga hoogu minna. Tahtsin näha, kuidas see töötab, ja nägin rohkematki. Tundub, et väga paljud inimesed on asjaga hoos, sest need piskud, mis erinevates maailmanurkades kokku pandi, kasvasid väga kiiresti suureks, niiet paari päevaga olid suhteliselt suured laenusummad käes olemas kellegi poe, töökoja, karjakasvatuse algatamiseks, turgutamiseks. Jessica Jackley - ühe KIVA asutaja sõnul makstakse laenud 98% juhul tagasi. Ka seda tahaks näha, kuigi mul isiklikult pole kahju, kui ka see saamata jääb.
Õhtuti püüdsin end distsiplineerida sellega, et vaatasin igal õhtul läbi ühe eelmisel aastal GLS-s esitatud ettekande. Võimas oli! Tundub nagu oleks teise konverentsi eelmisel nädalavahetusel olnule otsa saanud. Suuri juhte, tuntud ja väga kõrgeid tegelasi, kes seal osalesid, oli palju, ent kõige liigutavamad lood, nagu mulle tundub, tulevad ikka nendelt, kes väga Kristuse keskselt oma suure südamega ühiskonna jaoks püüavad ära teha. Väga muljetavaldav oli Gary Haugen, kes oma tööga arengumaades paljusi on sõna otseses mõttes orjusest on vabastanud ning võitleb ebaõigluse vastu; muidugi Billy Hybels, kes lihtsalt tundub erakordne olevat ja Wayne Cordeiro, kes soovitas kalendris kõigepealt paika panna puhkepäevad. Veel mainis ta, et väga oluline on varakult magama minemine, et hommikud pikemad oleksid - siin ma siis nüüd olen kl 00:45 :) Aga ma kohe kohe võtan selle suurepärase mehe soovitust kuulda ja poen teki alla.
Ja lõppeks käisin täna siinses kodugrupis. Teema oli raske: Mt 25:31-46 ja mõtteid selle üle palju. On ikka huvitav küll, kuidas inimesed mõnede asjade koha pealt erinevalt mõtlevad, aga samas on see rikastav ka. Sellega seoses pajatasin ka oma loo, kuidas ma viimasel palverännakul Prantsusmaal kahe vanema naisterahva eest sõna otseses mõttes põgenesin, kui nood liialt mu personaalsesse tsooni kippusid. Minu kummaline käitumine, mida ma tollal kuidagi suunata ei suutnud, pani mind siiani pead vangutama, aga Geoffrey, tark mees, tõi välja hoopis teise aspekti, millele ma kunagi mõelnud ei olenud: nende naiste hoiak minu suhtes oli pigem omandav kui armastusest lähtuv, mistõttu minu pagemine oli ainuõige panemaks ehk neidki mõtlema sellele, et nii ei saa teise inimese inimese suhtes käituda. Armastus ei suru end peale ega omanda kedagi. Tollal oli siis probleem selles, et üks daam näitas väga selgelt välja, et ta tahab mulle "ema" eest olla ja teine nõudis väga mu tähelepanu, mida ma ka andsin, ent muutus kadedaks, kui seda teistega jagasin. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen ka ise selle koha peal palju eksinud - nii kerge on oma egot kellegile peale suruda või püüda kedagi "omandada", aga loodan, väga loodan, et nendest "elu õppetundidest" õpin ma isegi paremaks.
Aga nüüd tõesti on tulnud uneaeg.
Rõõmustan siin vaikselt, et homme saab koju, ja poen teki alla.
Sulle aga, hea lugeja, üks muusikapala! :)
neljapäev, 22. oktoober 2009
Läks kiiresti
Seekord läks kiiresti see Soomes käik. Ei teagi, millest selline taju erinevus tuleb: kas sellest, et olin nädala tihedalt tegemisi täis planeerinud või sellest, et see on nüüd nagu üks sissekäidud rada, mis järjest lühemana tundub. Aga tore oli. Puhun juba vaikselt soome keelt, aeglaselt küll, aga ikka. Mu laisainimese teooria peab ikka paika, et kui vajadus on, siis õpib ka ilma tegelikult õppimata, kuigi sel viimasel juhul oleks kõik ehk valutumalt ja kiiremini läinud. Aga eks lapsedki alles teisel aastal teevad suu lahti ja hakkavad rääkima...Turus tunnetan sügist rohkem kui Tallinnas. Siin on kõik kollane - lehed jooksevad krõbinal mööda sõiduteed ja lendlevad tuulehiilis. See on midagi sellist kui kevadel pungade puhkemise lõhn pärast esimest äiksevihma... Kõndisin täna õhtul mööda Aurajõe kallast kesklinna poole - jõgi sillerdas laternate valgel ja ma mõtlesin... et kõik on ikka hästi...
Homme siis tagasi. Saabun öö tulles.
neljapäev, 30. aprill 2009
Koduteel
Nyyd siis sadamas. Tulen seekord peolaevaga. Inimesi väga palju ei ole, ent paljud on sellise märjukesehimulise näoga. Vöibolla ma eksin ja teen sellele seltskonnale liiga, mis seal's ikka, töörahva pyhad ju ikkagi.
Kuigi see söna "vappu" sarnaneb "volbriga" vaid esimese tähe poolest, peetakse siinpool vett töörahva pyha ja selline nöiamöll, mille päritolu ma ei tea, jääb tahaplaanile. Turus ajavad köik mingid suured värvilised tunked jalga, mis igasuguseid märke, silte ja muid kolinat täis, ja peavad kampade kaupa parkides pidu. Natuke tuletab see mulle meelde armastatud ülikoolilinna Tartut, ent Turu pargid on kynkalikumad ning seltskond kirevam.
Nyyd siis kolm ja pool tundi söitu. Leidsin laevas mönusa aknalaua, kus köike toimuvat jälgida, siiski pyyan mitte kommenteerida. Taamal paistab ka natuke merd ja saari.
Mis siis veel tarka öelda?...
Elu on ilus, jah, ma tihti mötlen nii.
Ah jaa, lugesin Turus läbi ka yhe raamatu - Arto Paasilinna (vist kirjutati nii) "Maailma parim kyla". See on selline tore talupojamöistuslik tykk. Igal juhul soovitan. Meenutab ehk veidike meie Kivirähku, ent huumor on pigem söbralik.
Nojah, mis siis ikka, hauska vappu!
esmaspäev, 20. aprill 2009
Minul ka!
Jagati loodusfotode auhindu. Mulle meenus, et minulgi on üks "loomad tegevuses" või siis pigemini "linnud tegevuses" aktsiooni pilt ajast, kui sõbrad mulle Soome järele tulid (nii muuseas öelduna, see oli üks ütlemata tore aeg). Väikest jalutuskäiku Suomenlinnan saarel tehes, püüdsime jäädvustada ka päevapildile uljaid turistikaid pardipoegi, kes ema kaitsva tiiva alt saia manguma tulid. Ent klõpsu ajaks ilmus pildile veel keegi kolmas... Jah, tõepoolet oli pärast seda üks pardipoeg vähem. Karm on see elu.
teisipäev, 17. märts 2009
Teistsugused
Täna rääkisin paar sõna ühe Kanada poisiga. On teine Turus bioloogia alast magistri tööd tegemas ning tema aeg siin Euraasia mandril hakkab paari kuu pärast otsa saama. Soovitasin tal veel selle aja sees mujal Euroopas ringi vaadata, mispeale too vastas: "I hate to be a tourist and waste money just on myself. I'd better be in one place and serve others!" Vat sellist asja iga inimese suust ei kuule. Mina, labane turist, kes on ammu loobunud külastatava riigi kohta põhilisemaidki fakte selgeks tegemast, pean nentima, et olin tõsiselt üllatunud, et selliseid inimesi ikka olemas on. Kõik ju peavad miskipärast oluliseks avarat maailmavaadet ja kadestamapanevat reisikogemust. Siiski palju raskem oleks ju rahuldada vähemaga, ent võtta sellest maksimum. Ma isegi vahel mõtisklen selle üle, kui üllas oleks püüda olla õnnelik ja rahul just sealsamas kohas, kuhu sündinud olen, aga rännukihk lööb vahel vere vemmeldama ja jalad sügelevad uute teede järele. Mis siis oleks õige? Külgeõpitud loosungid peavad ühelt poolt kodu ja paiksust ülemaks nö hulkurlikkusest - ei see ränduri elu pole ikka ju õige inimese elu, teisalt aga oleksid paigalkükitajad nagu poole "elufilmist" maha maganud, ja seda eriti rõhutavad rohked värvikad reklaamid sinisest ootavast merest ning valgest rannaliivast. Veel enam, kui sa sinna ei taha, siis oled mingi imelik ja täitsa out, sest kõik ju tahavad.
Ma mingi sisemise õigsustundega pooldan Kanada poisi vaadet - tuleb endast ikka rohkem anda kui ise kokku kahmida. Millal ma aga sinnani kasvan, ei tea... Ehk kunagi ikka.
Ma mingi sisemise õigsustundega pooldan Kanada poisi vaadet - tuleb endast ikka rohkem anda kui ise kokku kahmida. Millal ma aga sinnani kasvan, ei tea... Ehk kunagi ikka.
kolmapäev, 26. november 2008
Turu jutud
Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.
Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.
Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.
Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.
Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.
Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.
Ja nüüd on uneaeg.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.
Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.
Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.
Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.
Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.
Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.
Ja nüüd on uneaeg.
pühapäev, 23. november 2008
Enne tormi
Järgnev nädal veedan siis taas Soomemaal. Tulin päevake varem, sest meedia ajas suurt tulevat lumetormi kuulutades meele ärevaks ja nii jäigi kauaoodatud kontserdile bmk-sse minemata ning sammusin hoopistükkis sadamasse, et jõuda enne tormi. Vaikne oli. Laev ei loksutand ja ülejäänugi sujus märkamatult. Tundub, et see igakahekuine reis on liialt harjumuseks saanud, et ajatajugi lülitub välja ning need 5-6 tundi, mis mul ühtekokku kulub Turgu jõudmiseks, lähevad nõnda, et arugi ei saa. Rongis korraks tabasin end mõttelt, et kus ma õieti olen... Tee Kupittaa jaamast siinsesse korterisse tundus juba nagu kodutee... huvitav, kui palju kohti ma varsti võin kodudeks nimetada, sest kodunemisega pole mul probleemi... seal, kus kott, seal kodu.
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)
Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)
Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!
teisipäev, 12. august 2008
Tööst, Soomest , sõjast ja puhkuseootusest.
Nüüd ma jälle kirjutan Turust. Tavaliselt on mu eksiilipäevad mõtteviljakad olnud; eks omaette olemine laseb mõtetel kasvada, mis eelnevalt arutlemistes ja jutlemistes maha külvatud said. Seekord olen olnud aga vaikne. Kõik mu meeled on koondunud kahele - Vene-Gruusia sõjale ning mõttelises ettevalmistuses Santiago teele. Need kaks on nagu hetkeolemise vastaspooled, üks rebestab südant reaalsusega, teine lapib seda unistustega. Ja selle kõige kohal hõljub kolmas, mulle veel selgusetuks jäänud identiteetlik küsimus - miks ma olen siin Soomes? Kas see on nagu juhuslik rahateenimise tööots, või on minu siia tagasisattumisel veel mingi mõte, mida ma veel ei hooma, kuid millest lähtuvalt ma peaksin oma käitumist mingil viisil muutma, nt õppima korralikult ära soome keele ning õppima seda kohta ning rahvast austama ja armastama, nagu nad seda ka igati väärivad.
Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.
Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).
Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).
Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.
Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).
Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).
reede, 27. juuni 2008
Mõttemõlgutused Helsingi sadamas
Tulin kablutades rongijaamast sadamasse. Espoo kohal kerkisid suured kõuepilved ning ma arvasin paremaks nii igaks juhuks kiiresti varju alla saada. Ega siingi viga ole, soe frezza, mida muide ainult külmana juuakse, ja mille kohta vaid nädal tagasi baarileti taga müüjaonu suuri silmi tegi, et kas ma ikka tean ja kindel olen, mida ma tahan, ja kajakaparve saatel lahkuvad laevad pakuvad meeldivat pilguhaaki. Nüüd on need kaks töönädalat jälle läbi. Alati ma mõtlen, kui siia tulen, et pigistaks silmad kõvasti kinni ja katsuks nii poolunes olles see kõik endast mööda lasta – selline see aeg on, kannab nii heast kui halvast üle. Väga kosutav oli see eelmise nädalavahetuse koduskäik. Mis teha, vanus ju selline, millega enam kergesti mujal ära ei koduneta. Ja muulasena ollakse ikka kui sulane võõras majapidamises.
Niisiis on reede ja ma olen õnnelik jälle. Tegelt olen tihti õnnelik, aga kodusaamise hetk on kohe eriti magus. Eelmisel nädalal kodus Ted'ist ühe neuroteadlase loengut vaadates jäi küll selline tunne, et õnn, muretus ja suur üksolemise tunne pärineb paremast ajupoolkerast, samas kui mure, hool ja praktilisus tuleb vasemast. Pean ütlema, et enamasti mul on need poolkerad selle teoaaria järgi kenasti tasakaalus. Elu on küll ilus, aga päris lillelaps ma ka ei ole, orienteerun praktilises elus ja oskan poest ka leiba osta. Aga see poolkerade teooria jäi ikka kummitama – kas loomult rõõmsad ja kurvad inimesed kasutavad siis oma poolkerasid siis erinevalt? Kas narkomaanid püüavad siis rohtude abil oma paremat poolkera stimuleerida ja vastukaaluks saab pärast rohu mõju lõppemist ülekaalu vasak poolkera? Kas surmaeelsed põrgu ja taeva kogemused pärinevad sellest, kumb ajupoolkera pihta saab või välja lülitub? Selle viimase ümber on palju juureldud, kas need elamused on siis taevalikud või on tõesti vaid ajukeemia ja neuronite lakkavad kohatud aktiveerumised selle taga. Ei tea. Tean vaid seda, et need kogemused mõjutavad läbiteinuid tugevalt edasises elus. Enamasti positiivselt. Inimesed on muutunud enam vaimseteks ja seda tavaliselt ühes suunas – paremuse suunas – hirmu ja armu vits mõjub ühtemoodi hästi. Soomes olemise aeg on ses suhtes väga hea, et siis saab üht-teist rohkemat teha/vaadata, mida muidu ei viitsiks või poleks aega. Niisiis vaatasin „Ajalik ja ajatu“ saadet neuroteoloogiast. Huvitav sõnakombinatsioon, kuigi saade iseenesest jäi oodatust veidike segasemaks ja igavamaks. Ega vist eriti ei annagi neid kahte sel võrral ühildada - usk on ja jääb hoomamatuks ja müstiliseks. Ja mõneti ei tasukski seda teadmiste või teaduse tasandile lihtsustada. Nii nagu jääb seletamatuks kurbus, hirm, rõõm, ootus, armastus, lootus, nii jääb ka usk hoomamatuks. Samas on seda ka peetud „kindlaks teadmiseks ja lootuseks“. On, mis ta on, aga kõigis on see iva olemas, ka kõige suuremal ateistil, kes usub, et midagi ei ole... Minu jaoks on aga usk kujundlikult tuul, mida keegi ei näe, kuid millel on ometi jõudu suuri asju korda saata. See on jõud, mis on läbi ajaloo loonud ilu, mis on kestma jäänud läbi sajandite. Piisab vaid heita pilk arhitektuurile või panna raadio käima, kui meie tänapäeva vaimsus ongi oma viljade kujul tuntav. Nii meist saavadki täitmatud turistid, kes mööda ilma seda ilu taga otsivad, leidmata seda endas ega tegemata seda ise.
Mul on kahju, et fotokas seekord maha jäi. Siin Helsingi sadamas elab oma kuu inetu pardipoja ikka jõudnud pojaga luigepaar, kes juba varakult poegadele ellujäämist õpetavad – nimelt on kõigil kaheksal kaelad sadamakail pikad, et neid imetlevatelt turulistelt head ja paremat välja nuruda. Õhtul aga, kui turg kinni pannakse, ujutakse üheskoos sadamasopis olevale saarekesele taas pereelu elama. Liiklus on siin sadamas päris tihe, loodan, et kohalikud kaptenid väikeste iseujuritega arvestavad.
Niisiis on reede ja ma olen õnnelik jälle. Tegelt olen tihti õnnelik, aga kodusaamise hetk on kohe eriti magus. Eelmisel nädalal kodus Ted'ist ühe neuroteadlase loengut vaadates jäi küll selline tunne, et õnn, muretus ja suur üksolemise tunne pärineb paremast ajupoolkerast, samas kui mure, hool ja praktilisus tuleb vasemast. Pean ütlema, et enamasti mul on need poolkerad selle teoaaria järgi kenasti tasakaalus. Elu on küll ilus, aga päris lillelaps ma ka ei ole, orienteerun praktilises elus ja oskan poest ka leiba osta. Aga see poolkerade teooria jäi ikka kummitama – kas loomult rõõmsad ja kurvad inimesed kasutavad siis oma poolkerasid siis erinevalt? Kas narkomaanid püüavad siis rohtude abil oma paremat poolkera stimuleerida ja vastukaaluks saab pärast rohu mõju lõppemist ülekaalu vasak poolkera? Kas surmaeelsed põrgu ja taeva kogemused pärinevad sellest, kumb ajupoolkera pihta saab või välja lülitub? Selle viimase ümber on palju juureldud, kas need elamused on siis taevalikud või on tõesti vaid ajukeemia ja neuronite lakkavad kohatud aktiveerumised selle taga. Ei tea. Tean vaid seda, et need kogemused mõjutavad läbiteinuid tugevalt edasises elus. Enamasti positiivselt. Inimesed on muutunud enam vaimseteks ja seda tavaliselt ühes suunas – paremuse suunas – hirmu ja armu vits mõjub ühtemoodi hästi. Soomes olemise aeg on ses suhtes väga hea, et siis saab üht-teist rohkemat teha/vaadata, mida muidu ei viitsiks või poleks aega. Niisiis vaatasin „Ajalik ja ajatu“ saadet neuroteoloogiast. Huvitav sõnakombinatsioon, kuigi saade iseenesest jäi oodatust veidike segasemaks ja igavamaks. Ega vist eriti ei annagi neid kahte sel võrral ühildada - usk on ja jääb hoomamatuks ja müstiliseks. Ja mõneti ei tasukski seda teadmiste või teaduse tasandile lihtsustada. Nii nagu jääb seletamatuks kurbus, hirm, rõõm, ootus, armastus, lootus, nii jääb ka usk hoomamatuks. Samas on seda ka peetud „kindlaks teadmiseks ja lootuseks“. On, mis ta on, aga kõigis on see iva olemas, ka kõige suuremal ateistil, kes usub, et midagi ei ole... Minu jaoks on aga usk kujundlikult tuul, mida keegi ei näe, kuid millel on ometi jõudu suuri asju korda saata. See on jõud, mis on läbi ajaloo loonud ilu, mis on kestma jäänud läbi sajandite. Piisab vaid heita pilk arhitektuurile või panna raadio käima, kui meie tänapäeva vaimsus ongi oma viljade kujul tuntav. Nii meist saavadki täitmatud turistid, kes mööda ilma seda ilu taga otsivad, leidmata seda endas ega tegemata seda ise.
Mul on kahju, et fotokas seekord maha jäi. Siin Helsingi sadamas elab oma kuu inetu pardipoja ikka jõudnud pojaga luigepaar, kes juba varakult poegadele ellujäämist õpetavad – nimelt on kõigil kaheksal kaelad sadamakail pikad, et neid imetlevatelt turulistelt head ja paremat välja nuruda. Õhtul aga, kui turg kinni pannakse, ujutakse üheskoos sadamasopis olevale saarekesele taas pereelu elama. Liiklus on siin sadamas päris tihe, loodan, et kohalikud kaptenid väikeste iseujuritega arvestavad.
esmaspäev, 23. juuni 2008
Mõtteid võidupühade aal.
Suurtel pühadel püüan ikka lehest mõnda asjalikku artiklit lugeda. Seekord siis lugu M Hindilt Eesti rahvusluse moraal tõusust ja langusest. Siin Soomes seda lugedes tekib küll tunne, et eks see sõnapiits plaksata ka minu turjale... Ent samas ka mitte. Kuigi ma olen autoriga ühisel meelel, pean siiski mõnda aega kodust eemalolekut vajalikuks - eks nii õpita kodusust hindama. Muidugi ei pruugi see soovitud efekti anda, kui lahkutakse liiga vara, enne sotsiaalse võrgustiku väljakujunemist. Tore aga, kui jõutakse välja selleni:
Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!
Millest siis tuleb patriootsus? Pean tunnistama, et minus seda sellisel hulgal veel ei ole, kui soovinuks. See on üllas asi, mis millegipärast on devalveerunud ja mille pärast, nagu mulle vahel tundub, ka häbenetakse või peetake seda lapsikuks. Suur USA riik, kus tegelike juurteta kodanikke maast madalast haritakse oma kodumaad armastama, saab sellega hakkama ja seda just järjepideva õpetamisega, mis kajastub kasvõi Hollywood filmides. Meil puudub järjepidev õpe. Jah, kooliajast meenub küll "kodanikuõpetus", mis küll eriti populaarne ei olnud ja jäi mõneti oma õpetaja näo sarnane, kelle jaoks see teema ka uus oli ning kes suurema aja oma elust teise riigikorra all elanud oli.
Minu jaoks on siiani on riik inimesed, kes mu ümber on, needsamad eesti ja ka muud keelt kõnelevad kodanikud, kes seal elavad ja keda ma armastan. Kuid seda on vähe. Ei oska ma hinnata seda maalappi maana, mille eest esiisad kunagi elusid andsid ja sellel võõraid isandaid orjasid. Ei vaimustu liialt selle kultuurist, kuulsatest inimestest ja ajaloost - rahvustoit sarnaneb saksa omaga ja eks ka enamik ajaloo tegijatest polnud päris puhtatõulised, kui mõnda eestlast päris puhtatõuiseks pidada saabki. Omainimese hoidmise õpetuski piirdub sõnakõlksuga, et teine eestlane paras rahvustoidus on.
Loodan, et ka minu vaated muutuvad patriootlikemaks ja kord enam seda hoidma hakkavad, mis minu juurtes erilist on. Kuid seda teeb aeg. Ehk kasvab ka meie noor vabariik välja täisealisesk, mil ta oma järeltulijaid ja edasiviijaid patriootilisteks kasvatada oskab.
Lugesin just hiljuti ühest mõtisklusest välja seda, et selline kodumaa armastamine saab alguse inimese südamest. Tõepoolest, kui me ainult riigis lüpsilehma näeme, siis ei jää sellest lõpuks paljut järele, sest joojaid oleks rohkem, kui üks lehm piima anda jõuab. Riigi edukuse vastutus seisnebki tema rahval - kui palju igaüks ise oma riigile anda suudab! Mitte varastada maksude, võltsimise, rahapesu või kasvõi "soodsamalt" saamiste näol!. Kui igaüks kasvõi natukenegi omalt poolt riiki tugevdaks, suurendaks see ka piimajõgesid ja pudrumägesid, millega riik oma järeltulijaid toita ja katta võiks. Aga hetkel on riik rumal, tahtes meeldida oma valijatele, neid oma kohustutest vabanema keelitades. Respekti kasvatamine hakkab nõudlikkusest.
Mida ma sooviksin sulle, mu kallis riik.... Jõua kiiresti täismehe ikka, saa targaks, tea oma kohustusi ja vastutusi ja teavita nendest ka oma liikmeid, et nad Sind Su rasketel aegadel kergemeelselt ei jätaks...
Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!
Millest siis tuleb patriootsus? Pean tunnistama, et minus seda sellisel hulgal veel ei ole, kui soovinuks. See on üllas asi, mis millegipärast on devalveerunud ja mille pärast, nagu mulle vahel tundub, ka häbenetakse või peetake seda lapsikuks. Suur USA riik, kus tegelike juurteta kodanikke maast madalast haritakse oma kodumaad armastama, saab sellega hakkama ja seda just järjepideva õpetamisega, mis kajastub kasvõi Hollywood filmides. Meil puudub järjepidev õpe. Jah, kooliajast meenub küll "kodanikuõpetus", mis küll eriti populaarne ei olnud ja jäi mõneti oma õpetaja näo sarnane, kelle jaoks see teema ka uus oli ning kes suurema aja oma elust teise riigikorra all elanud oli.
Minu jaoks on siiani on riik inimesed, kes mu ümber on, needsamad eesti ja ka muud keelt kõnelevad kodanikud, kes seal elavad ja keda ma armastan. Kuid seda on vähe. Ei oska ma hinnata seda maalappi maana, mille eest esiisad kunagi elusid andsid ja sellel võõraid isandaid orjasid. Ei vaimustu liialt selle kultuurist, kuulsatest inimestest ja ajaloost - rahvustoit sarnaneb saksa omaga ja eks ka enamik ajaloo tegijatest polnud päris puhtatõulised, kui mõnda eestlast päris puhtatõuiseks pidada saabki. Omainimese hoidmise õpetuski piirdub sõnakõlksuga, et teine eestlane paras rahvustoidus on.
Loodan, et ka minu vaated muutuvad patriootlikemaks ja kord enam seda hoidma hakkavad, mis minu juurtes erilist on. Kuid seda teeb aeg. Ehk kasvab ka meie noor vabariik välja täisealisesk, mil ta oma järeltulijaid ja edasiviijaid patriootilisteks kasvatada oskab.
Lugesin just hiljuti ühest mõtisklusest välja seda, et selline kodumaa armastamine saab alguse inimese südamest. Tõepoolest, kui me ainult riigis lüpsilehma näeme, siis ei jää sellest lõpuks paljut järele, sest joojaid oleks rohkem, kui üks lehm piima anda jõuab. Riigi edukuse vastutus seisnebki tema rahval - kui palju igaüks ise oma riigile anda suudab! Mitte varastada maksude, võltsimise, rahapesu või kasvõi "soodsamalt" saamiste näol!. Kui igaüks kasvõi natukenegi omalt poolt riiki tugevdaks, suurendaks see ka piimajõgesid ja pudrumägesid, millega riik oma järeltulijaid toita ja katta võiks. Aga hetkel on riik rumal, tahtes meeldida oma valijatele, neid oma kohustutest vabanema keelitades. Respekti kasvatamine hakkab nõudlikkusest.
Mida ma sooviksin sulle, mu kallis riik.... Jõua kiiresti täismehe ikka, saa targaks, tea oma kohustusi ja vastutusi ja teavita nendest ka oma liikmeid, et nad Sind Su rasketel aegadel kergemeelselt ei jätaks...
pühapäev, 15. juuni 2008
...
"T" after the service at the coffee table: "I am supposed to cure the sick and rise the dead, not to make coffee!"
laupäev, 14. juuni 2008
Vihmane mõte
Pean tunnistama, et mulle meeldib vihm, mõõdukas vihm. On kuidagi hubane kuulata tema krabinat aknalaudadel ja vaadata tema virvendusi loikudel. Tõsi küll, ei mäleta seda aega, kui oleksin läbinisti märjaks saanud, kuid kas on need pildid omaenese lapsepõlvest või filmidest, alati on soe vihmasabin toonud rohkesti rõõmu lastele.
Seekord olen lausa tänulik iga piisa eest, mis kollaseks kuivanud murudele natukenegi jälle elu sisse puhub, põldudel vilja toidab ja kuivanud kaeve täidab. Kusagilt lapsepõlvest jälitab mind ikka see põllumehe mure ikalduse pärast, mis kaalub üles suvitajate õhatused rannaliiva ja pruuni naha järele.
Kuigi meie soovid ilma ei muuda, ehk teevad seda siiski palved, mida me sügavas sisimas mõlgutame, ehk... Olen üsna kartlik, kartlik nii katastroofide kui näljahädade suhtes. Jumal tänatud, et kõik see, mis me raadiost kuuleme ja telekast näeme, on meist valutult mööda läinud, ent kui kauaks? Kui Lõuna Euroopa maadleb tulvaveedega ja Jaapan maavärinatega, siis kas suudaks meie pisitilluke egoriik kulutusi nõudvate loodusõnnetustega toime tulla?
Meid on ootamas energiakriis , räägitakse, et nii see enam jätkuda ei saa. Loodame, et elame üle. Aga loobuda tuleb paljustki... Ei ole mul küll autot, enamasti kasutan ühistransporti, kuid kas suudaksin loobuda mõnest lennureisist? Paneb mõtlema. Siiski, kui neid vähendada, kui igaüks tõesti vähendaks millegi arvelt, ehk jaguks loodusvara kauemakski? Samas usun, et igal kriisil on puhastav toime... toime, mis paneb harjumusi muutma ja lähendab meid taas üksteise ja loodusega. Ma mõtlen, et poleks ju paha veeta puhkusepäevi aiamaal juurikaid kõblates, veel parem, kui seda koos mõne sõbraga teha...oma esivanemate jälgedes. Tuleb leida aiamaa...
Turus, 14 juuni, 08
Seekord olen lausa tänulik iga piisa eest, mis kollaseks kuivanud murudele natukenegi jälle elu sisse puhub, põldudel vilja toidab ja kuivanud kaeve täidab. Kusagilt lapsepõlvest jälitab mind ikka see põllumehe mure ikalduse pärast, mis kaalub üles suvitajate õhatused rannaliiva ja pruuni naha järele.
Kuigi meie soovid ilma ei muuda, ehk teevad seda siiski palved, mida me sügavas sisimas mõlgutame, ehk... Olen üsna kartlik, kartlik nii katastroofide kui näljahädade suhtes. Jumal tänatud, et kõik see, mis me raadiost kuuleme ja telekast näeme, on meist valutult mööda läinud, ent kui kauaks? Kui Lõuna Euroopa maadleb tulvaveedega ja Jaapan maavärinatega, siis kas suudaks meie pisitilluke egoriik kulutusi nõudvate loodusõnnetustega toime tulla?
Meid on ootamas energiakriis , räägitakse, et nii see enam jätkuda ei saa. Loodame, et elame üle. Aga loobuda tuleb paljustki... Ei ole mul küll autot, enamasti kasutan ühistransporti, kuid kas suudaksin loobuda mõnest lennureisist? Paneb mõtlema. Siiski, kui neid vähendada, kui igaüks tõesti vähendaks millegi arvelt, ehk jaguks loodusvara kauemakski? Samas usun, et igal kriisil on puhastav toime... toime, mis paneb harjumusi muutma ja lähendab meid taas üksteise ja loodusega. Ma mõtlen, et poleks ju paha veeta puhkusepäevi aiamaal juurikaid kõblates, veel parem, kui seda koos mõne sõbraga teha...oma esivanemate jälgedes. Tuleb leida aiamaa...
Turus, 14 juuni, 08
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
