Koduteel

See on ytlemata hea asi olla koduteel. Kunagi, kui Tallinnas nädalavahetusel tööl käisin, siis hyppasin salamahti riietusruumis röömust, kui töövahetus läbi sai. Nyyd pyyan end rohkem vaos hoida, aga tunne on sama. Helsingi rongijaamas hakkas juba yks Tallinna torn paistma - bussijuhiks oli puht eestlane, kes vast näo järgi vastavat keelt rääkis ja soomlannasid naerutas. Mina veel nii soomestunud ei ole, sain täitsa "palun yks pilet" stiilis hakkama. Söitis ka juht nagu eestlane ikka, veidi rutakalt ning otseteid mööda, et vältida byrokraatlikke valgusfoore.
Nyyd siis sadamas. Tulen seekord peolaevaga. Inimesi väga palju ei ole, ent paljud on sellise märjukesehimulise näoga. Vöibolla ma eksin ja teen sellele seltskonnale liiga, mis seal's ikka, töörahva pyhad ju ikkagi.
Kuigi see söna "vappu" sarnaneb "volbriga" vaid esimese tähe poolest, peetakse siinpool vett töörahva pyha ja selline nöiamöll, mille päritolu ma ei tea, jääb tahaplaanile. Turus ajavad köik mingid suured värvilised tunked jalga, mis igasuguseid märke, silte ja muid kolinat täis, ja peavad kampade kaupa parkides pidu. Natuke tuletab see mulle meelde armastatud ülikoolilinna Tartut, ent Turu pargid on kynkalikumad ning seltskond kirevam.
Nyyd siis kolm ja pool tundi söitu. Leidsin laevas mönusa aknalaua, kus köike toimuvat jälgida, siiski pyyan mitte kommenteerida. Taamal paistab ka natuke merd ja saari.
Mis siis veel tarka öelda?...
Elu on ilus, jah, ma tihti mötlen nii.
Ah jaa, lugesin Turus läbi ka yhe raamatu - Arto Paasilinna (vist kirjutati nii) "Maailma parim kyla". See on selline tore talupojamöistuslik tykk. Igal juhul soovitan. Meenutab ehk veidike meie Kivirähku, ent huumor on pigem söbralik.
Nojah, mis siis ikka, hauska vappu!