Aeg

Aeg on suhteline. Tallinnas on alati kiire, on siis seda aega või ei ole, ikka tundub, et on kiire. Tartus nii kiire ei ole, seal vilguvad valgusfooridki aeglasemalt. Turus on veel vähem kiirem - aeglane oleks vale öelda, sest see kallis ajajärk, mil kõik veel lõputult pikaldane tundus, sai lapsepõlvega mööda. Ja ehkki tööd on siin päris palju, jõuab ka peale seda üht teist teha või vaadata.
Olen siis hakanud "Ajalik ja ajatu" saateid läbi vaatama. Elu ja surm on endiselt mu lemmikteemad. Ehk oleks õigemi öelda vastupidi - surm ja elu, sest usun ikka, et surmast saab alguse elu ja uus algus. Selle saatega ma oma õhtumaise mõtlemisega olen väga ühel nõul. Loodan, et ka meditsiin hakkab surma ja surelikkusesse veidi teistmoodi suhtuma, kui see praegu on - kui ilusam ja üllam oleks surra pere ja oma hääde inimeste keskel kuu või paar varem, kui seda on masinatega ühes rütmis lõõtsutada... Millal küll muutuvad ajastu eetilised suunad ehk tohutu elu ja individualismi ülistus?
"Elada on hea.... aga surra on ka hea!" (lavastusest "Maarja kuulutamine")