Taas kord koduteel.

Hea on olla teel koju, see on selline magus tunne. Mida lühem see on, seda magusam.... kui liiga pikaks läheb, siis see magusus nagu lahjeneb, aga ikkagi on tore.
Täna teel olles panin tähele kolme asja.
Esiteks - piletit on toredam osta kassast kui automaadist, sest kassatädi naeratab ja annab jõulukommi ka.
Teiseks, kui bussiootamine igav tundub ja selle asemel hoopis jala sadamasse tõtata, siis vöib näha tänavail ikka rohkem kui bussis - täna nägin ühte musta tõugu meest, kes kahe puu vahele tõmmatud nööri mööda köndis ja samal ajal rahvale lehvitas ja hyvää joulua soovis.
Kolmandaks, soomlastele meeldib järjekorras seista. Panin seda juba bussipeatuses tähele, kus kõik rivvi võtsid. Õige kummaline tundus see ka sadamas, kus looklev 4-6kordne saba laevalepääsu augu ees seisis, selline looklev, et vahel oli tükk maad tühja maad. No ma vötsin siis ka sappa, kusagile keskele, ise möeldes, et see itaalia moodi mulle iseloomu tõttu sobiks rohkem. Siis aga tuli keegi kamp, kes selle idüllilise saba ära rikkus ja täitis vaba ruumi, mis uksele oluliselt lähem oli. Mul olid klapid peas, mistõttu ma ei eristanud, kas tegemist on eestlastega, aga kuna see lahendus mu loomusele lähedasem tundus, astusin rahurikkujate sekka, otse ukseaugu juurde. Seepärast istungi nüüd praegu üsna mugavalt akna all ja täitsa enesega rahul. Kolm pool tundi veel ja siis .... ma tean, et Sa mind ootad, mu Eesti! :)

Pealtkuulamine

Kohvikus on hea koolitööd teha, siin inimesed piiravad oma kohalolekuga mu mõtete hajalivajumist. Alati on olemas seejuures ka ohud, mis vaimutööd segada võivad - esiteks, eksimine interneti avarustesse, teiseks, kui keegi hakkab liiga lähedal liiga sellist juttu ajama, mis natuke on huvitavam kui tükk, mille kallal töötama peaksin. Antud juhul on teine. Üks välismaa ärimees räägib noorele käsipõsakil kuulavale blondile, kuidas keegi tibi ta paljaks oli teinud... Ja muidugi on püüab ta ebaõiglus kohtuga tasandada, aga ka mitte liiga palju, sest mingil määral peab ju armulikku suursugust jääma, nagu mulle tundub. Ja üleüldse on onu väga tähtis tegelane, sest tema seljataga on suured tähtsad kompaniid, mis otsapidi ka Eesti riigiga seotud on. Ja see kõik on avalikult vähemalt 3m kaugusele tema lauast kuulda - niiet avalik info.
Põnev on kohvikus käia.

Eh,

Jalgpalli finaal. Mina tõksin tööd teha, ei väga viitsigi vaadata, sest Maie juba vaatab ja mina kuulen ka, mis ta vaatab. Siis korraga muutuvad reporterite hääled tavalisest rohkem peenemaks ja kogu seda hääletõusurada kroonib Maie kriiksatus (mida muide vaid Maie oskab teha) ja siis ongi selge, et võitja on Hispaania, sest ma juba eelnevalt olin küsinud, kelle poolt ta on.
Et infojupile veidikenegi värvi anda, avan err-i ja vaatan pilti.... mis ütleb kõik jalgpallist.

Õudus või õnnistus?

Vaatasin täna, kuidas medõde mu õlavarde väikese koguse piimjat ollust süstis. Nüüd on see siis tehtud, mõtlesin, ma olen vaktsineeritud.
Mõned tunnid hiljem, kui mul tekkis veidi aega internetis surfata ja erinevaid artikleid lugeda, sattusin ühele artiklile, mis mu päevase kogemuse kujuteldavaks õudusunenäoks muutis. Silitasin õrnalt kergelt valutama hakanud lihast ja mu silme eest käisid kujundlikult läbi kõik sealsed õuduse hüpoteesid. Olen ma nüüd tõsises ohus? Olen ma vaktsineerimise läbi mingi surmava vandenõu ohver? Mida kõike minuga nüüd juhtuda võib? Fantaasia on hea. Lugege!

Aga selle kõige juures tekkis mul siiski kaks naiivset küsimust:

- kes ja miks peaks tahtma sellist maailma populatsiooni niiviisi halvata?
- ja kui veel paranoilisem olla - kes ütleb, et see kõik ka vastupidine ei ole?

Seni elame ja näeme.
Eks mul ei jää nüüd muud üle, kui usinasti hingepalvet lugeda:) Seni pole küll ükski katsejänes langenud mu meelest.

Te ju teate, kuidas prantsuse konnad laulavad?!

Kasutusjuhend

Mõtlesin, et võtan lõpuks kätte ja loen oma veidi keeruka uue taskusõbra kasutusjuhendi läbi. Päris lõbus tükk teine:

" Eespool loetletut piiramata on täiendavalt arusaadav, et (mobiilifirma) ja tema teenusepakkujad ei vastuta ilmainfo, andmete ja/või dokumentatsiooni
kasutamise või väärkasutamise ning sellise kasutamise tagajärgede eest. (mobiilifirma) ja tema teenusepakkujad ei anna otseseid ega kaudseid garantiisid, tagatisi ega kinnitusi, et ilmainfo ilmub või on ilmunud, sest aruanded, ennustused, andmed või info on konstateerivad, kujutavad või kirjeldavad, ja neil ei ole vastutust ega kohustusi ühegi füüsilise ega juriidilise isiku, samuti osapoole või mitteosapoole ees mis tahes vasturääkivuse, ebatäpsuse ega vea suhtes seoses ilma või ennustatud, kirjeldatud, teatatud, ilmneva või ilmnenud sündmusega. EESPOOL LOETLETU ÜLDIST KEHTIVUST PIIRAMATA TE TUNNISTATE, ET ILMAINFO, ANDMED, JA/VÕI DOKUMENTATSIOON VÕIVAD SISALDADA EBATÄPSUSI, NING ET ILMAINFO, ANDMETE, JA/VÕI DOKUMENTATSIOONI KASUTAMISEL RAKENDATE TERVET MÕISTUST JA JÄRGITE STANDARDSEID OHUTUSNÕUDEID."

Intellektuaalne jõulukink :D

Täna hommikul saabus lõpuks mulle postkasti ammulubatud intellektuaalne jõulukink :D

Vanatüdruku pulm

Millal ükskord saad visata lõkkesse
pruuniks tõmbunud pruudiloori
Viimne aeg on vedada jõkke see
kirstuks kuivanud pulmavoodi

Ära unista pidusöökidest,
millel vakladest puretud mekk
Jäägu maitsmata muldsetes köökides
valmiv hallitand praad ja pekk

Sinu juuksed on pleekinud valgemaks
koidenäritud pruudirüüst
Ammu kolletab varrukapits ja -sats
kõduoksjongi seda ei müüks

Sinu palet kahvatut, looritut
ehib laubale vajunud lein
Õhtuhämaras tantsitab noorikut
vikat käes sinu rõõmutu peig

Liis tõi lugeda...

Pärast väikest vestlust teema üle, kui arenenud või mittearenenud me vaimumaailmas oleme, tõi Liis mulle lugeda Betti Alveri luuletuse "Karikatuur".

Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,
ja tühjusse suubub tõde -
siis minustki, pole võimatu,
saab viimaks veel palveõde.

Võib-olla, et maisest magusam
maitseb taevase tarkuse manna,
ja ma laulan leplikult-vagusalt
halleluuja ning hosianna.

Aga kui mind on tüüdanud vagana
olla vaid leebe ja hoolas,
sõidan päästma kollaseid paganaid
või jutlustan Lõuna-Angoolas.

Ja kui misjonimaja sammastel
surmateade seisab kord kleebit,
siis mu juustest ja luist ja hammastest
teevad ambusid neegribeebid.

Selveri meemees ehk kuidas ma rösteri ostsin

Pärast pikka tööpäeva on ikka kõht tühi. Tulin valvest ja juba teel bussipeatusesse mõtlesin tudengipõlve helgete päevade peale, millega on tugevalt seotud ka mälestused praekartulitest ja ketsupist. Lasin siis meeldejäänud külmkapi olukorra mõtteis silmade eest läbi ja avastasin, et mõnusa mälestuse taasteokssaamisest on puudu hapukoor ja ketsup. Olin õnnelik, kui bussi numbriks sattus olema 36-st, sest siis tuleb lausa poolsada meetrit vähem käia, et Selveri uksest kenasti sisse saada. Koridori mööda edasi minnes jäi paremat kätt meelett, mille taga pikk mees oma kraami pakkus. Pikad poesellid tekitavad mus alati sellise kerge kahjutunde. Mõtlesin, et küllap on ta juba pikka aega seal seisnud - nii üksik ja nii pikk ja keegi pole mett ostnud. Tuli meelde, et ma kord ta käest juba ostsin mett. Ja siis meenus veel, et mul kolm totsikut ka mett kodus olemas on. Aga kahju oli ikka. Majanduslangus ja keegi mett ei osta või mine sa tea. Tegelt poleks ju paha osta vedelat mett? Aafrikas ju sõime meesaia hommikuti. Kindlasti Liis rõõmustaks meesaia üle. Aga veel parem on ju röstitud saiaga meesai. Hmm, ülakorrusel on rösterid. Tegelt olen ma ju ammu mõelnud rösteri ostmise peale. Ly juures sai alati hommikuti mõnusaid röstileibu ja saiu kohvi kõrvale. Mis seal's ikka, ükskord tuleb see samm ju ära teha. Läksin siis otsejoones ülesse ja panin paraja röstimasina korvi ja siis sinna juurde veel alt korruselt porgandid, hapukoore ja ketsupi ja banaanid - oi, need on ikka palju pikemad kui need seal Aafrikas, ikka sellised tõsised põhjaeuroopamaised banaanid. Maksin mulle esitatud arve ära ning sammusin võidukalt meeleti poole, et võtta üks käpatäis seda õige magusat. Pekki, sai jäi ostmata! Maksnud meepotska eest, ütlesin meemehele, et valvaku see mu kotti seni, kuni ma saia järel käin.

Identiteet

On see tingitud küpsusest või muust ajendist, aga mingil hetkel hakkab inimene oma juurte vastu huvi tundma, et kes ma olen ning kes olid mu vaaremad ja vaarisad jne, jne. Mina oma päritolu palju uurinud ei ole - see tuleb mulle loomuomasest laiskusest ja vähesest motivatsioonist nii sügavale kaevuda. Õige natuke olen sel teemal mõtisklenud ikka. Selle, et mu juured nähtavasti kuninglikust soost pole, olen ma ammu kindlaks teinud ehk seda polegi vaja tõestada. Ka pole Riibak ja Reebok samaväärsed. Mingil ajal aga tuli arvamine, et äkki keegi mu emapoolsest sugulastest oli juut. Kuulduse järgi olevat juutidel väikesed laiad jalad ja lühikesed varbad - just nagu minulgi. Aga siililegi selge, et varvastest ainult jääb väheks... nii et nähtavasti ma juut siiski ei ole. Üks mu isapoolsetest vaarisadest aga olnud kunagi tsaari ratsaväes - kas siis lihtsalt väelane või ohvitser, seda ma täpselt ei tea. Nimi - Riibak - olla pärit siiski kusagilt Peipsi äärsetest aladest. Tuleb see tõenäoliselt venekeelsest teisendist rõbak. Olin selles osas veidi kõhkleval seisukohal kuni eilseni, kui leidsin tööle minnes varnast oma vast pestud kitli, kuhu peale oli kulunud "riibaku" asemel kirjutatud suurte mustade tähtedega "RÕBAK". Mis tõestust siin veel vaja? muig

Turu jutud

Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.

Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.

Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.

Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.

Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.

Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.

Ja nüüd on uneaeg.

Ood puhkusele läinud korterinaabrile

Ma põle Liisi kaua näinud,
Liis pole ammu kodus käinud.
Ja kui ise ära läengi,
kas ma teda üldse näengi?!

Raamat ootab. Teinegi.
Mõlemad on pooleli.
Tuba tühi, PC väljas,
iga nurk on liiga korras.

Tule koju! Tule juba!
Üksildane teine tuba -
Riiul, peegel, riidekirst
ootvad sinu tulemist!

Kuidas oleks elada Vana-Testamendi seaduste järgi?

Üks mees, NY ajakirjanik, proovis nn piibellikku elu 1 aasta väletel. Jah, tõsi, neid seaduseid ei ole ainult 10, nagu me neid 10 käsu näol teame, vaid üle 700.

...

"T" after the service at the coffee table: "I am supposed to cure the sick and rise the dead, not to make coffee!"

Suomalaista ruokaa

Suomen kotimainen ruoka on ihana hyva, ainakin neekeri tietää sitä :p