Pean tunnistama, et mulle meeldib vihm, mõõdukas vihm. On kuidagi hubane kuulata tema krabinat aknalaudadel ja vaadata tema virvendusi loikudel. Tõsi küll, ei mäleta seda aega, kui oleksin läbinisti märjaks saanud, kuid kas on need pildid omaenese lapsepõlvest või filmidest, alati on soe vihmasabin toonud rohkesti rõõmu lastele.
Seekord olen lausa tänulik iga piisa eest, mis kollaseks kuivanud murudele natukenegi jälle elu sisse puhub, põldudel vilja toidab ja kuivanud kaeve täidab. Kusagilt lapsepõlvest jälitab mind ikka see põllumehe mure ikalduse pärast, mis kaalub üles suvitajate õhatused rannaliiva ja pruuni naha järele.
Kuigi meie soovid ilma ei muuda, ehk teevad seda siiski palved, mida me sügavas sisimas mõlgutame, ehk... Olen üsna kartlik, kartlik nii katastroofide kui näljahädade suhtes. Jumal tänatud, et kõik see, mis me raadiost kuuleme ja telekast näeme, on meist valutult mööda läinud, ent kui kauaks? Kui Lõuna Euroopa maadleb tulvaveedega ja Jaapan maavärinatega, siis kas suudaks meie pisitilluke egoriik kulutusi nõudvate loodusõnnetustega toime tulla?
Meid on ootamas energiakriis , räägitakse, et nii see enam jätkuda ei saa. Loodame, et elame üle. Aga loobuda tuleb paljustki... Ei ole mul küll autot, enamasti kasutan ühistransporti, kuid kas suudaksin loobuda mõnest lennureisist? Paneb mõtlema. Siiski, kui neid vähendada, kui igaüks tõesti vähendaks millegi arvelt, ehk jaguks loodusvara kauemakski? Samas usun, et igal kriisil on puhastav toime... toime, mis paneb harjumusi muutma ja lähendab meid taas üksteise ja loodusega. Ma mõtlen, et poleks ju paha veeta puhkusepäevi aiamaal juurikaid kõblates, veel parem, kui seda koos mõne sõbraga teha...oma esivanemate jälgedes. Tuleb leida aiamaa...
Turus, 14 juuni, 08
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar