Äsja lugesin raamatut prohvetlusest, kus natuke käsitletakse ka Nostradamust, kes viis ja pool sajandit tagasi tavatses kirjutada: "Kõikjal sõidavad ringi ilma hobusteta vankrid ja inimmõte kihutab silmapilgu vältel läbi ilmamaa..." Mõnes mõttes on hea, et olen sündinud sellesse ajastusse, kus kulgurid teevad vahemaad väikesteks ja võrgu läbi on kogu maailm kujundlikult kodus käes.Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuigi minust varsti teadlikult interneti kirglik vastane saab - just ses suhtes, et see enamiku mu kasulikust ajast kipub mu nõrga tahtejõu tõttu endasse haarama - on sellel arvutimaailmal ka paar head omadust, ja üks neist sai teoks mõnda aega tagasi - mu lapsepõlvesõbrad, kellest vaid ähmane mälestus kusagil ajusopis ja südames oli, leidsid mu orkutist üles. Ja ma võtsingi kätte ja läksin neid taaskohtama. Olin põnevil, väga põnevil.... möödunud oli ju 23 aastat ajast, kui mu vanemad otsustasid "parema" elukoha kasuks ja ma olin sunnitud kohanema uues keskkonnas, kuhu ma tegelikult täielikult kunagi sisse ei sulandunudki. (...)
Haprad sidemed katkesid peagi. Kuigi ma paaril korral suureks saanuna käisin ka vanal kodutänaval Viru-Nigulas, ei toonud see tagasi seda, mida ma tol korral kaotanud olin.
Kas 7 aastase sõprussidemed saavad kujuneda nii sügavaks? Imestan end, aga saab küll. Pean isegi möönma, et lapsepõlve mõne aasta vältel kogetu püsib isegi kindlamalt kusagil ajusopis kui see, mis kümne viimase aasta jooksul juhtunud on.
Seal ma siis ootasin neid kahte - Eelikat ja Viikat, kes mulle kunagi nii üürikest aega nii lähedased olid, Rakvere väikeses Kalevi kohvikus. Nad tulid, täpselt samasuguste nägudega, nagu olin neid mäletanud (ega minugi nägu äratundmisega raskusi ei tekitanud), ainult hääl oli muutunud... Või ehk tuleb see sellest, et mul pildiline mälu lihtsalt ongi parem. Mu süda oli rõõmus... üks ununenud haav sai parandatud. Mul on hea meel, et mu niikaua kadunud olnud lapsepõlvesõpradel ikka hästi läheb...
/pooleli /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar