Teistsugused

Täna rääkisin paar sõna ühe Kanada poisiga. On teine Turus bioloogia alast magistri tööd tegemas ning tema aeg siin Euraasia mandril hakkab paari kuu pärast otsa saama. Soovitasin tal veel selle aja sees mujal Euroopas ringi vaadata, mispeale too vastas: "I hate to be a tourist and waste money just on myself. I'd better be in one place and serve others!" Vat sellist asja iga inimese suust ei kuule. Mina, labane turist, kes on ammu loobunud külastatava riigi kohta põhilisemaidki fakte selgeks tegemast, pean nentima, et olin tõsiselt üllatunud, et selliseid inimesi ikka olemas on. Kõik ju peavad miskipärast oluliseks avarat maailmavaadet ja kadestamapanevat reisikogemust. Siiski palju raskem oleks ju rahuldada vähemaga, ent võtta sellest maksimum. Ma isegi vahel mõtisklen selle üle, kui üllas oleks püüda olla õnnelik ja rahul just sealsamas kohas, kuhu sündinud olen, aga rännukihk lööb vahel vere vemmeldama ja jalad sügelevad uute teede järele. Mis siis oleks õige? Külgeõpitud loosungid peavad ühelt poolt kodu ja paiksust ülemaks nö hulkurlikkusest - ei see ränduri elu pole ikka ju õige inimese elu, teisalt aga oleksid paigalkükitajad nagu poole "elufilmist" maha maganud, ja seda eriti rõhutavad rohked värvikad reklaamid sinisest ootavast merest ning valgest rannaliivast. Veel enam, kui sa sinna ei taha, siis oled mingi imelik ja täitsa out, sest kõik ju tahavad.
Ma mingi sisemise õigsustundega pooldan Kanada poisi vaadet - tuleb endast ikka rohkem anda kui ise kokku kahmida. Millal ma aga sinnani kasvan, ei tea... Ehk kunagi ikka.