Ärgates

Täna hommikul ärgates tabasin end huvitavalt mõttelt - kohe selliselt, millega mul nagu otsest kokkupuudet ei ole - kasvatus. Noh, väga palju ma õigest kasvatusest ei tea, sest mu vanemad omal ajal sellega palju vaeva ei näinud. Oli see nüüd õnneks või õnnetuseks, on siiani tagantjärele raske hinnata, aga suureks ma sain, vähemalt vahel endale tundub nii.
Ehk oli see mõte mingi unenäoga seotud - miks peaksin üldse selle üle varahommikul mõtlema, igal juhul unenägu ma ei mäleta.
Mõte siis järgmine: see tundub vale, et lapsi häbitundest eemale hoitakse, sest negatiivne tunne on hea kasvatav meetod. Kuuldavasti nurkapanek tänapäeval väheneb, sest see on psüühiliselt lapsele väga raske taluda. Mina mäletan küll, et kunagi lasteaias pandi paharett ringi keskele ja kõik teised siis tegid näpuga ringe ja ütlesid: häbi, häbi! Võibolla olin vahel isegi ringi keskel...
Teiste negatiivne arvamus läheb kasvades vägagi korda. Isegi praegu läheb. Kui aga hoitakse häbitundest meelega eemale, siis pikemas plaanis tulemuseks on häbitus või jultumus - headest tavadest või normidest kõrvalekalle, mis ei tekita mingeid emotsioone ja nii teebki igaüks nagu heaks arvab. See aga kogukonna vaatenurgast vaadatuna ei tule sugugi kasuks.
Samas on meil individualism ja üksikisiku keskne õigusühiskond, mis minu väikesele mõttele kogu oma kaaluga vastu räägib. Siinkohal tuli üks lause meelde kunagisest lastelavastusest "Lumekuninganna": "Lapsi tuleb ikka hellitada, siis kasvavad neist tõelised röövlid..."
(Vaielge vastu! Ma pole ju lapsevanem :))