Kõrv kuuleb, mida teab

Täna kuulsin poes õige õrnalt üht kunagist tuttavat viisi. See oli muust mürast vaevu eristatav, ent kõrv kuulis selle ära. See viis juba siin blogis varasemalt väljatoodud mõttele, et selleks, et näha, eristada, on vaja eelnevat teadmist eristatava kohta, ning sama kehtib ka kuulamise ning ära kuulmise kohta. Miks siis mitte seda tähelepanekut laiendada ka muude valdkondade kohta nagu usk ja tunnetus, ning kasvõi maitse-või lõhnataju? Kui me ei näe, ei kuule, ei tunne, taju, usu... siis ei tähelda see veel, et seda objekti/subjekti ei eksisteeri, vaid, et meil puudub kokkupuude ning kogemus selle kohta, või puuduvad üleüldised teadmised antud asja suhtes. Elu ongi keeruline ning avastamisrõõmu palju.