Viimasel ajal on nii, et kirjutamiseks on aega aina vähem ja vähem, ehkki tahaksin rohkem. Nüüd on kogumise aeg, mil vabatahtlikult olen sunnitud endasse infot laadima. Enamus vast teab, et ma eelmisel aastal alustasin uuesti õppimist, seekord natuke teist teemat. Mulle õppimise idee meeldib, see hoiab meeled ärksana, raskem osa selle juures on aga see, et seda tuleb reaalselt teostada, tuleb ka reaalselt kodutööd ära teha ja mõelda. Ideeliselt on see tore, aga reaalsuses on nii, et ma veidi laisavõitu, kui nii saab tööl käiva inimese kohta öelda, aga selles ajaosas, mis üle jääb, olen natuke küll. Õppeprotsessis olen ma meelsamini kuulaja rollis. Ma kuulaksin tundide kaupa käsi põsakil tarku jutustusi ja vestlusi. Täna kuulasin ühte soomlast, kes darwinismi kriitikast rääkis. Mulle see jutt meeldib. Evolutsiooniteooria eitamine viis kord mul keskkoolis bioloogia hinde alla, kuigi bioloogiat ise ma teadsin keskmisest paremini. Aga hea on teada, et on teisigi, kes leiavad, et me pole arenenud ürgsupist...... nii nagu pole se e masin, millega siin blogi kriban, ise tekkinud, vaid siin on kokku saanud paljude teadlaste töö, ei saa olla ka see teadlane olla produkt mingist juhuslikust ollusest. Hea on teada, et planeet Maa on siin kosmoseruumis väga eriline, väga kindlate parameetritega paik, mis võimaldavad elul eksisteerida. Hea on teada, et ka meie oleme väga erilised. Noh, see teeb kohe enesetunde paremaks või nii.
Tegelt ma ei tahtnud palju lobiseda, tahtsin siia vaid ühe lingi panna. See on tore film sellest priviligeeritud planeedist, kus me elame.
(Ps, kui video käima ei hakka (firefoxis), siis tuleb seda uuendada "refresh" nupuga.
Lisan siia juurde veel ühe filmi samast seeriast.
Kuvatud on postitused sildiga Usk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Usk. Kuva kõik postitused
laupäev, 15. jaanuar 2011
pühapäev, 12. detsember 2010
Hea, et asjad ei kulge minu moodi ehk kannatlikkuse õppetund
Täna sain väikese kannatlikkuse õppetunni, mida salamahti olin juba ammu oodanud. Võibolla oli see ka selles mõttes hea, et mul pole juba ammu olnud midagi õpetlikku ega tarka siia kirjutada olnud, nüüd siis tuli. Ja ma jagaksin seda osalt praktilist, osalt vaimulikku kogemust sinuga, kes sa seda blogi lugema juhtud.
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
reede, 2. aprill 2010
Suur Reede
Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.
Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.
Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Ma mõtlen, et
Tahaksin mõtiskleda teema üle, millele ma viimasel ajal olen mõelnud, ja seda tänu sellele, et igal pool sellest kirjutatakse. Teemaks on homoseksuaalsus. Need mõtted, mis ma nüüd kirja panen, ei pruugi kõigile meeldida, aga see on minu mõtiskluse tulemus, mis otsis omamoodi õigust ja rahu ja seda kolmanda koha pealt.
Homoseksuaalsusest räägitakse palju ja see tüütab ära. Tavaliselt on vastastikku kaks leeri - homoseksuaalsuse kui normaalse nähtuse pooldajad ning sellele teravalt vastu seisvad kristlased. Üks taob lakkamatult, et tal on õigus oma seksuaalsele õigusele, teine servib Piibli ja ühiskonna terviklikkuse nimel vastu.
Kristlasena olen ma kristlaste poolel, mis mul muud üle jääbki! Loen ju ka mina Piiblist välja, et seesinane eluviis Jumala silmis jõledus on:
3Mo18:22 Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!1R 1:27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.
1Ko 6:9Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.
Kõik see on tõsi ja selle vastu ma ei vaidle.
Mis mind aga tõsiselt häirima on hakanud, on kristlaste armastuseta sõda. Julmad kommentaarid (nt kellegi Urmase poolt) , mis peale igat teemakohast artiklit kristlaste poolt kommentaariumitesse jõuavad, hämmastavad ja hirmutavad mind ning vahel tunnen seepärast isegi häbi.
Tahan siinkohal välja tuua mõned mõtteainet pakkuvad pildid.
Esiteks, paar aastat tagasi lugesin ma Philip Yancey raamatut "Mis on armus nii hämmastavat". Üks seik selles raamatus raputas mind tõsiselt: kui autori üks hea kristlasest sõber nö "kapist välja tuli ja end geiks avalikult kuulutas", ei hüljanud autor oma sõpra mitte ja toetas teda oma kohalolekuga mingil geiaktsioonid. Seal aktsioonil siis marssisid geid läbi linna loosungitega "Jeesus armastab ka meid". Raja kõrval oli aga teistsugune seltskond inimesi teistsuguste loosungitega: "Te lähete kõik põrgu!". (Loodan, et mu mälu siin seda ümberjutustades mind alt ei vea). Aga küsimus on järgmine: milline seltskond neist väljendas armastust, milline vihkamist? Ma ei küsi, kellel siin õigus on.
Teiseks tahan osutada ühele Piiblisündmusele. Me teame, et kümnes käsus on käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda" (2Mo 20:14). Neid, kes sellega hakkama said, võis omal ajal oodata väga ränk karistus - surmanuhtlus. Abielu oli väga väga püha.
Sündmus aga on järgmine Jh 8:1Aga Jeesus läks Õlimäele.
2Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
3Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
4ja ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
5Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?"
6Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
7Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"
8Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
9Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
10Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?"
11Tema ütles: "Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!"
Piiblis on homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta oma kindel seisukoht. Kui nüüd selline tabataks teolt ja aeg ning olustik oleksid sarnased eelneva Piibli looga - mida sa teeksid? Kelle selja taga seisaksid?
Kolmandaks esitaksin retoorilise lihtsalt küsimuse. Jah, võibolla pole mul õigus seda küsida, ma pole isegi lapsevanem, aga siiski: mida sa teeksid, kui taipaksid ühel päeval, et su laps polegi päris tavaline, vaid otsib enam hingesugulust omasooliste seltsis ning ei näita välja huvi vastassoo vastu? Mida sa teeksid, et teda õigele teele juhatada? Millise meelsusega? Millise südamevaluga? Kas lepiksid?
Ma usun, et nii mõnigi usklik lapsevanem on pidanud nii endalt küsima.Neile, kes käisid sel aastal juhtimiskonverentsil, tahaksin veel neljandaks meenutada Tim Keller'i versiooni kadunud poja loost: see lugu on vanemast vennast, kes õigusele ja õigetele tegudele viidates, lootis saada isa pärandus. Kuigi ta elas kodus, oli tema süda sama kaugel, kui tolle oma, kes oma osa välja nõudis ja ilma pääl ära raiskas. Hea õige vanema vennana oleks tema kohus olnud noorem üles otsida, aga ta ei teinud seda. Samuti vihastas teda isa käitmine, kui noorem pöördus, sest kõik see pidu peeti "tema pärandiosa arvelt". Ta keeldus peole sisse minemast.
Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et me peame väga alandlikud olema, et mitte käituda "variseride" või "vanemate vendadena". Veel enam, peame väga, väga alandlikud olema, et mitte enda kätte kohtumõistmisohjasid haarata ja jumalat mängida.
Lk8:8 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"
Homoseksuaal ei saa end muuta, nagu ei saa ka valetaja, näppaja, tagarääkija, uhkustaja, abielurikkuja..... ta lihtsalt ei saa, sest tema jaoks ei ole see patt.
Patt saab ilmsiks alles siis, kui seda valgustatakse. Valgustus tuleb Kristuse kaudu. Alles siis saab inimene aru, et ei ole õigel teel, alles siis saab inimene pöörduda ja alles siis saab Jumal teda aidata, kui ta seda tahab - olgu see põhjus siis geneetiline, sotsiaalne, mis iganes. Meie variserlik haukumine ei paranda midagi.
Meie oleme Jeesuse esindajad siin maal. Millise mulje me Temast jätame? Kas õiglase ja karmi? Seda tegid ka ju variserid, kes seadust täpselt järgides "Jumalale meelepärast" väga püha elu elasid. Või kandes Jumala armastuse kohustust otsime südamevaluga kadunud "nooremaid" vendi?! Milline on meie suhtumine? Milline on meie vastuvõtt?
Muidugi poliitika on poliitika. Olen konservatiivselt nõus, et ühiskond saab toimida kindlate selgete piiride raamistikus. Seisukoht peab olema. Kuid ma väga loodan, et keegi oma ligimest põrgusse ei saada lihtsalt selle pärast, et too patune on... täpselt samapalju patune nagu sina ja minagi. Ma väga tahaks loota, et kristlastest kommentaatorid ehk natukenegi tarkust kasutavad ja oma suu mõne koha pealt sulgevad, et sealt tulenev ei saaks takistuseks eksijale leida tee Jumala juurde.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
