Pühapäev

Pühapäev on hea päev. Nii on vähemalt arvatud. Siis peaks võtma aega rohkem vaimsete asjade tegemiseks ja mõneti valmistama end ette ka uueks nädalaks. Mulle endale meeldiks laupäev rohkem. Selles päevas on puhkuse hõngu, vähemalt ei varjuta seda esmaspäeva tulemise maik. Mitte, et ma tööpõlgur oleksin, aga inimestena me ikka kipume homse üle muretsema... või vähemalt mina muretsen.
Aga täna on pühapäev. Paljudes perekondades on oma pühapäevatraditsioon. Minu lapsepõlveperel neid ei olnud. Isegi ei mäleta lapsepõlvest eriti, mis siis erilist tehtud sai. Mäletan ainult, et ootasin pikisilmi 11 või 12 paiku algavat laste mängufilmi ja valmistusin esmaspäevaseks kooliks. Kirikus meie peres ei käidud. Selles suhtes on minu lapsepõlv vaesem. Mõnede traditsioonid on rohkem gastronoomilised. Kohvi ja pannkoogid pühapäeva hommikul. Kõlab hästi, olgugi, et pannkookidest on ju ka palju maitsvamaid kooke. Aga sellel on samuti mingi isevärki hõng. Teisipäevased pannkoogid maitsevad kindlasti teistmoodi.
Üks uuematest kirikutraditsioonidest, mis mulle väga meeldib, on kirikukohvi. Inimesed saavad peale teenistust mõnusasti üksteisega kohvijutte puhuda. Inimene on inimesele inimeseks olemise alus. Inimesel ei ole hea üksi olla.
Ja siis mõnus vaikne pärastlõunane hetk raamatu ja kohvi seltsis või arvuti seltsis, kuidas kellelgil. Ülikooliaeg ja hilisem ajajärk on järjekindlalt tapnud mu huvi ilukirjanduse vastu ja lausa süütundega küllastanud sunni erialase kirjanudse järele. Sellest sõelast lipsavad läbi netilehekülgede külastused, vaatamaks, mis mujal toimub. Ja muidgui sõprade blogid. Anni ja Mati blogid on lausa maiuspalaks, hingele teeb rõõmu, kui sealt jälle midagi uut leian. Ja muidugi teeb ka mõni leid mõnest ajalehest pühapäeva pühapäevasemaks.

Hääd pühapäeva õhtut, kallid blogilugejad! Ja helesinist esmaspäeva!