Telepaatia

Kui ma 2008 a septembri lõpus oma palverännaku Santiago de Compostelasse lõpetasin ning tagasiteel olin, tuli mul üks öö veeta Madriidi lennujaamas. Olin teel igasugustes magamistingimustes nõnda karastunud, et väike põrandariba eskalaatori ja akna vahel tundus just selline mõnus ja turvaline paik olevat, kuhu kott ja matt maha panna. Varahommikul avastasin, et mulle oli sinna ka kaaslasi tekkinud. Teisel pool posti magas üks kena lokkispäine itaalia naine. Kuna me juba vast nii mõnda tundi olime unes sõbrunenud, siis oli sellelt pinnalt ka reaalis kerge jätkata. Jõime koos lennujaama räpases kohvikus oma hommikukohvi ja rääkisime, kes kuhu ja kust teel oli. Tema oli teel Tenerifest, kus ta ühel päiksekullatud paradiisisaarekesel elas, Itaaliasse, mis oli ta kodumaaks ja kus ta vahel turistigiidina tööd tegemas käis. Mina rääkisin ka oma reisuloo ja võtsin, nagu ma seda tihti teen, talt meiliaadressi ja sinnapaika see jäigi.
Täna leidsin ma vana päeviku aadressiga ja mõtlesingi naljaviluks kirjutada - noh, huvitav ikka, kas teine ka mäletab, ja oma üllatuseks sain vastuse juba tunnikese pärast ... see armas itaallanna olevat just paar päeva tagasi möödunud Madriidi lennujaamas sellest kohast, kus me magasime, ja mõelnud, et huvitav, kus ma olen ja mis ma teen. Lausa kaks päeva võttis, et ma vastasin....