Laisk päev

Täna on laisk päev ja kõik soosib seda. Ja kui aus olla, siis ma oma laikusele kalduvuse tõttu, mille pärast ma ka tohutuid süümepiinu tunnen, mõnevõrra naudin seda. Töö on vajalik ja ma ehk mõnevõrra isegi liigselt ülistan tööd ja töötegemist, sest see annab mõttetusele mingisugusegi mõtte, et asjad üldse toimiks. Aga erandid on ikka head ja eriti hea on mõtteis hellitada uusi erandeid. Töö erand on puhkus, millele ma nüüd siis usinalt mõtlengi. Kuigi olen vasakust jalast veidi sant, haun ma ikka plaani, kuidas seda rakendada, sest ka sandid peavad töötama ja iga pole veel selline, et saaks patjadele puhkama heita. Plaan on aga järgmine: http://www.camminodiassisi.it/EN/tappe-e-percorsi.html  Ma tean, et see ei ole nii põnev kui M-i reisid, sest tema on mees ja tema tahab proovile panna end. Mina juba paar aastat tagasi panin end proovile 750km-ga läbi Prantsusmaa. Seekord loodan, et saan rohkem mõtiskleda või lihtsalt ujedalt lonkida ja pead sinna kuhjunud mõttetutest mõtetest tuulutada.  Mõni ikka vahel küsib, et miks ma ei lähe Aasiasse või kuhugi kaugele, kus on teistsugused inimesed ja teistmoodi loodus. Põhjus on lihtne. Ma kardan. Kardan liiga erinevaid asju. Ja teiseks, Euroopa on mõne tuhande aasta jooksul endale nii ilusa kultuurikihi kasvatanud, et selle nautimiseks ei pea ju kaugele sõitma. USA nt on tore, aga seda enamasti vaid looduse suhtes, väga suuri üllatusi on vast ainult üksikutes paikades. Aga väike armas Euroopa on nagu üks suur lugu, mida lugeda läbi ei jõuagi. Eriti suur lugu on Iisrael, mille ma ehk ka kunagi pikemalt kätte võtan. Selle tarvis kogub üks tore raamat nimega "Jeruusalemm" mu aknalaual tolmu ja ootab oma väärikat aega. Nüüd aga Itaalia. See on ikka selline koht, mille üle silm ja kõht rõõmu tunnevad, ma vaikselt loodan, et vaim ja hing ka. Et siis saaks täielikult. Ja seda ikka selleks, et pärast röömuga tööd edasi teha, sest töö ju tegi ahvist inimese - kui seda ülekantud tähenduses võtta, on selles oma iva sees.