Headus, kohustus ja silmakirjalikkus

Tihti ma mõtlen, et kus on hea ja halva piir, veel enam, kus on heaks ja halvaks olemise piir? Üldiselt me tahame olla head, hoolsad, abistajad - see on kui sisestatud olemise, olemuse vorm, mille poole püüelda. On ka muidugi neid, kes meelega vastupidiselt taotlevad, aga kas nad seda ka iseendale tahavad?

Me püüdleme headuse, heaks olemise poole. Mis aga teha siis, kui see sisemus ei ole väga hea, kui väga ausalt enese sisse vaadates leitakse, et mõnikord kõik see heaks olemine tuleb läbi pingutuse, punnestuse? Kord, kui alles laps olin, toodi mulle kaugelt maalt kommi. Kuna sealsamas olid ka teised lapsed, siis tehti mulle selgeks, et ma pean neile ka andma. Aga need kommid toodi ju MULLE! See oli esimene lahkuse õppetund, ja kuigi ma muigan oma tollase tunde üle, mis see sunnitud lahkeks olemine mus tekitas, on see mul selgelt tänaseni meeles. Nüüd ma tean, et on ilus jagada, ja olen õppinud tunnetama ka teiste rõõmu selle juures, aga vahel imbub heateosse ka selle kauge tunde maiku.

On see sisemine heaks olemise pingutus siis kohustus? - nii käitumine on minu kohus, hoolimata ebamugavusest; mõnes emotsionaalses situatsioonis varjata hea näoga sisemist tormi, sest keegi teine ei pea ju selle pärast kannatama. On see silmakirjalikkus? - parem on hoida suhteid enam vähem headena; kasulikum on käituda nii või naa oma õigusetunnetuse piires.

Raskemaks läheb asi veel siis, kui öeldakse, et kõik see pingutus on tühine, kuna pole "õige meelsusega" tehtud. Mis see "õige meelsus" üldse on? Kas on see tundelisus? Kui süda on hääd tunnet täis ja kui tuleb juhus ka üks häätegu teha, siis on "linnuke kirjas". Kui aga häätegu hambad ristis kohusetundest ära tehakse, siis nagu oleks vaat'et parem, kui oleks tegemata jäänud?

Ma vahel olen tundeline inimene ja vahel ei ole ka. Oma head teod, mida ise heaks arvan, ei ole aga alati headuse, lahkuse harjal korda saadetud.... on palju tehtud ära kohusetundest, sunnist ja teadmisest, et see või too on lihtsalt õige teha.... kui sul on võimalik head teha, siis patuks on, kui ei tee....ärgu su vasak käsi teadku, mida parem teeb... Soovin küll, et säänne kohusetunne muutuks heaks tahteks, et oleks kergem õigeid asju teha, parem olla, ehk on see elukestev õppimine. Muidugi ei maksa mõelda, et mu iga heategu üks suur pingutus on, ei, on palju ka selliseid, millest ma ise suure rõõmukaifi saan ja see on juba omaette tase.

Niisiis hindan ma väga iga tehtud heategu, tahteavaldust, heaks olemist, sest tean, kuivõrd raske võib see olla - ka "silmakirjalikuna" näiv heategu nõuab millestki loobumist. Inimloomuseid on igasuguseid ja kui ka mõni näib "silmakirjalikum", ei pruugi ta seda tegelikult olla - iselise looma koolitamine on mõnel raskem, olenevalt kuivõrd taltsutatava Jumal kellegile andnud on.
"Õige meelsus" pole pigem mitte tunne, vaid õige otsustus teadmises, et nii on hea ja õige teha, käituda. Ja see nõuab pingutust, mõnel rohkem, mõnel vähem. Üks aga on siin siiski juures - teha ilma kasu ootamata.
Minu iseline loom pole paljuski veel taltsas, aga harjutamine teeb meistriks.