Hetk enne ööd Turus.

Lõpetasin T Lehtsaare " Südamekooli" lugemise. See väga sobis selle järjekordse ilusa päeva lõppu. Järgnev ehk sobiks rohkem mu isiklikku varjatud päevikusse, kuid ehk ka siia. Mul pole kunagi olnud probleemi sellega, kes ja kuidas ma tahaksin olla. See, kes ma olen, on kujunenud nii, ja olles varajases nooruses just mitte populaarsete killas, on see ka pikalt olnud mu varaküps teadmine, et olen see, kes olen ja rahul "üldise" minaga, arvaku teised, mida tahes. Muidugi on seal juures olnud palju isiklikke võitlusi, võite ja täielikke läbikukkumisi, olen ise endale oma kõige suuremaks ristiks. 

Ma tunnen päris mitmeid toredaid vanu inimesi. Erinevalt noortest, neil on, mida edasi anda ja ma olen hea kuulaja. Käisin täna sõpradega G ja M'l külas, kes on saanud mulle siin Turus niivõrd kalliks, et kui mul antaks vanavanemaid valida, siis nemad oleksid number üks valik. Ja ma jäin mõtlema, kelleks ma saada tahaks.... Milline võiks olla see tunnus, millest mind tuntakse?! Kui ma vaatan neid vanu, neid mu lemmikuid, siis kumab neist vastu üks selline profiil.... Lihtsus, lapsemeelsus, tarkus, tasakaalukus ja õige kese jne. Jumal teab, kui pikk ja keeruline võib olla säänseks kujunemine, kuid me ju ikka muutume nende moodi, keda me armastame. Inimene ise võib olla üks ääretult suur rikkus. Ja ma olen rõõmus ja lõputult tänulik, et on, kelle peale vaadata ja tõdeda, et Jumal on kõik hästi loonud. Ja ka minul on lootust.