Täna on Farfas kellegi pulmapäev. Kirik oli kaunistatud ning ma jälgisin parkimiskoha lähedal künka otsast ka pikka külaliste vooru, üks kirevam kui teine. Vahepeal sõitis mööda ka teine pulmarong. Ilus päev ja palju pidu. Lonkisin birgitiinide roosiaeda, kuhu haakis end kaasa ka rasvarullike Luna, kes kohe häiritud tähelepanu sai, sest korraga avanesid kabeli uksed ja välja jooksis oma 25 last, kes kohe koerakesele pai tegema. Selline energiline ringijooksmine nii et sillutuskivid lendasid, pani mu pea ringi käima, vaene koerake hoidis ka kivimüüri ligi. Väike poiss rääkis mulle kiiresti ja energiliselt pika jutu maha, enne kui suutsin vastu öelda, et ega ma päris aru ei saa, aga kehakeel väljendas umbes seda, et ta teab üht koera, kes on ilmselt nii suur nagu poni. Samal ajal, kui lapsed siia - sinna kaootiliselt kui molekulid kuumas vees ringi põrkasid, tõmbasid kasvatajad reas suitsu ja võtsid siis jõmpsikate ohjamise käsile. Eesti lapsed on ikka palju, palju tasasemad. Kust huvitav tuleb selline temperament?
Täna läksid ära ka teine väike grupp rootslasi. Sõitsin nendega eile veidi ringi, käisime taas Castelnuovos ja seal väikeses Birgitta kabelis all orus. Nad tegid seal päris korraliku kontserdi. Mitmehäälse. Ilus oli.
Homme on siis nelipüha. Tuleb palju sündmusi juba täna õhtust alates. Väike Farfa valgub rahvast täis ja muutub elavaks ja lärmakaks.
Kirik lilledes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar