Lahkumine Farfast

Lahkumine Farfast oli raske. Mitte niivõrd koha pärast, oldud ju küll, kuigi ma arvan, et palju jäi veel tulevasteks kordadeks avastada, kuivõrd inimeste pärast. Ligi kolm nädalat on suhteliselt piisav aeg hea tutvuse tekkeks ja nii juhtuski, et olles ise avatud võeti ka mind vastu, justkui oleksin üks nendest. Muidugi nende töö ja palve kord ei võimaldanud pikalt jutustada, nii on kogu see sõbrunemine väikeste fragmentide kogum. Pühapäeva ma veel aitasin neil teenistustel kaasa selle vähesega, et mängisin psalmi kordustele plokkfööti kaasa ja aitasin laulda ka, kuna koorike suures kirikus kõhnuke on. Pärast õhtupalvust andsin üle väikesed tänukingitused, milled kaasa olin võtnud ja ütlesin paar sõna tänuks. Nad nii ilusti kõik kooris kuulasid, et ma veidi isegi muigasin. Siirad hinged, igaühel oma väike lugu, mis neid kloostri tõi, sageli juba varases nooruses. Üldse olid pooled nunnad minust nooremad või minuealised.

Õhtul pakkisin koti ja see tuli tuntavalt raskem kui tulles. Nimelt, kuigi ma ei saanudki aru miks, on Farfa suur seebimüügikoht, ja kuna mu hästi välja aretatud turistlik nõrkus ja tarbimismentaliteet kohe välja lõid, ei pääsenud ma ilma teps mitte tulema. Kaks suurt seepi tekitasid muide hiljem Firenze lennujaamas kerget kahtlust, mispärast mind rajalt kõrvale võeti ja oh seda pettumust, kui kahtlusobjektid seepideks osutusid.

Hommikutunnid venisid. Jõudsin külale veel tiiru teha, eurolise cappucino juua, üksinda suures kirikus passida, õdedega mitu korda hüvasti jätta, koos pilte teha. Lõppeks söötis armas s Suijita mulle veel suure kausitäie kodutehtud jäätist sisse. Mu lahkumispäev sattus just selle õe sünnipäevale, kes mu eest kõige rohkem hoolitses ja vaatas, et ma ikka paksu palveraamatu õigest kohast lahti saaksin jne. Ka pakkis õde mulle kaasa rohkelt saia ja purgi värskelt keedetud kirsimoosi, mis määras ära mu terve päevamenüü: 7 moosisaia , liiter kohvi ja vahelduse mõttes sinna lisaks 3 jäätist. Moosipurki lennukisse ju kaasa võtta ei saa, ära visata pole ka sünnis, suure armastusega keedetud ikka. Lõpuks siis tuli aeg teele minna. Vedisin koti selga ja jalutasin läbi külatänava teeotsa, nii igaks juhuks 15 min varem, sest mõni temperamentsem ja raskema jalaga bussijuht võib oma otsa kiiremini ära teha.  Aga bussijuht tundus selline flegmaatilisem olevat ja jõudis kohale õigel ajal. Ajal, mil ootasin, tuli sinna üks vana 82 aastane papi, kes rääkis veidi minuga itaalia keelt ja kui ma ütlesin, et ega ma ikka kõigest täpselt aru ei saa, siis läks ta inglise keelele üle. Ta olu natuke mures, sest just enne minu tulekut oli üks buss mööda läinud. Ma lohutasin ja ütlesin, et noh, kui ära läks, eks ma siis hääletan. Ja siis ta ütles, et ta ka üks kord hääletas,  8 aastat tagasi. Ühtekokku olnud ta üldse Farfas 16 aastat ja kui ma ei eksi siis üldse Saksamaalt pärit, aga mul plnud enam aega täpsemaks, sest buss tuli, tuues ühtlasi tagasi kloostriemanda ja ühe õe, kes hommikul ühes linnas viisaasju ajamas käisid. Kuigi ma kloostriemandat veidi pelgasin, sain talle nüüd kaks matsuga musi anda nagu Itaalias kombeks. Naeratasin endamisi ja läksin bussi. Küsisin juhilt, et palju pilet maksab, teades samas, et bussist tegelikult millegipärast pileteid üldse osta ei saa. Ta vastas, et 7 eurot ja kui talle raha pakkusin, jäI ta mõtlema ja ütles, et oodaku ma. Ootasin siis, kuni ta Toffiasse sõitis (koht, kuhu ma olin ühel korral ka jalutanud) ning siis palus mul bussist välja poodi minna ja 1,3 eurone pilet osta. Tunnike sõitu mööda kitsaid käänulisi teid, mis pea kergelt pööritama panid, ja olingi Passo Coreses rongi ootamas, mis mu edasi Rooma ja sealt Firenzesse viiks. Istusin siis seal päikese käes ja mõtlesin, et näe, homme samal ajal olen ma juba seal ja seal. Ma tihti mõtlen nii, nii ette kui järele, ja mõtlen, et aeg on üks kummaline kulg.

Kas nimega Õnn

Pakitud ja ootel

Köögitoimkond