Pühapäev toob Farfasse rohkelt rahvast. See on Roomale nii lähedal ja see on ilus, kauni vaatega vastasnõlvadele. Rahvarohkus andis tunda ka kloostri väikeses söögisaalis, mis oli tublisti rahvast täis, nii et mina ja frantsiskaani nunn olime paigutatud ühte lauda. Ka nunnade endi söögisaalis oli pesakond lõunastajaid. Mul oli natuke raske, sest mul puudus frantsiskaani nunnaga ühine keel ja jutuvestmiseks tuli appi võtta nii paber kui pliiats ja minu iphone sõnastik. Sain teada, et ta on Mehhikost, ta veedab siin kolm kuud, ta on või oli algkoolide õpetaja ning kunagi aastaid tagasi oli tal kohutav autoõnnetus, laupkokkupõrge ning läks aasta enne, kui ta taas normaalselt käima õppis. Mina rääkisin talle Eestist, näitasin, kus elan ja töötan ja muud nipet näpet small talki, aga see tuli raskelt. Üritasin seekord mitte magama minna, käisin paar tiiru tänaval ja ütlesin tere Kristiinale, kenale misjonipoe müüjannale, kes ehk kahte sõna inglise keelt oskab ja kasse armastab. Kui pood kinni on, istuvad kassid ukse taga pingil reas, ja kui lahti, siis poes. Kristiina tutvustas kasse nimepidi. Tal on hea süda. Vast keegi teine tänavakasside suhtes nii leebe ei ole. Aga unele ma vastu ei saanud, lõpuks läksin ikka oma tuppa, lõin maha kõik nähtaval olevad kuriloomad ja pugesin peadpidi salli alla voodisse. Ärkasin selle peale. Kui sääseroju end mu randmesse puurisa püüdis, lõin ta maha ja läks palvusele... Ei, mulle ei meeldi sitkaid lüüa. Vanemaks saades on nendegi osas süda hellem, võtkem seda kui enesekaitset:). Pärast palvust sattusin sellisesse omamoodi olukorda. Nunnaksed võtsid mind suurde kirikusse vesprile kaasa ja näitasid, kus mida laulda tuleb. Nii ma sattusin altari taha, kus kunagistel suurtel aegadel mungakoorid gregoriaanistiilis antifoon laulsid ja sain ka omamoodi kaasa elada. Seekord oli seitsme munga vastas nunnakoor ja paar muud antud kontekstis mõttetut tegelast nagu mina ja üks itaallanna, kes asjast rohkem teadis ja pihta sai. Aga see oli ilus. Munkade seas oli kaks nooremat, ülejäänud üpris vanad ja soliidsed. Sedasorti kogemus on eriline, ja igapäevane turist vaevalt sinna satub. Üks sarnane moment juhtus ka paar aastat tagasi Prantsusmaal, kus ma ühes imeilusas linnas la Conque altari taha varahommikusele missale sattusin.
Vahepeal siin väikesel piazzal kaevu ääres üks paarike suudles kirglikult ja nad ei teagi, et ma selle siin kõik kirja panen:). Aga nüüd on käes õhtu. Kuidas Eestis lood?
Õhtusöögil kohtasin üht vanemat palverändurit, kes oma rännakutega 94 aastal pihta hakkas ja kavatseb kunagi Sitsiilasse välja jõuda. Mäed olevat olnud rasked ning tihti asustamata ja teed halvasti märgitud.... Aga oh, kuidas mind kisub teede poole, pikkade teede poole. Igal juhul lubasin taga homme kaasa minna Fara in Sabinasse, siis kuuleb tast rohkem. Palverändurid on selline huvitav kontingent.
Nüüd veel löön mõne sääse maha ja poen magama, sest homme algab missa juba kell 7 hommikul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar