Mõned päevad veel

Mõned päevad veel ongi vaid hingata ja olla, siis tuleb tagasi tulla. Juba poebki hinge selline kurvavõitu tunne, et ei tahakski tulla selle kära-müra sisse, vaid jääda siia, kuulata hommikuti kukelaulu, tuvide koogutamist ning mitut sorti muid vidinaid ja nii pikalt. Täna pärastlõunal, kui vihm oli lõpuks üle läinud ja päike taas     särama lõi, kõndisin mööda seda üksikut külatänavat ja püüdsin seda kõike veidi teise pilguga vaadata. Istusin Luna kõrvale puupakule ja katsetasin, kas wifi võrk töötab. Töötas. Kõndisin mäenuki otsa ja istusin pingile, mille mõni aeg tagasi avastasin. Nii hea oleks öelda ju, et siin ma tavatsesin istumas käia jne, aga siinoldud aeg on ju tegelikult olnud liiga lühike, et üldse midagi põhjapanevat öelda. Nunnaksed ikka kutsuvad mind tagasi. Üks õeke kutsus, et võiksin tulla nii, et ta saaks mind ka kloostri poolele viia. Nagu vist varem mainisin, see elu pole kerge, selleks peab olema tugev kutsumus. Enamus siinsetest on alustanud väga noorelt, mõned isegi teisme-east. Võibolla ma eksin, aga samas on vast noorelt ka kergem sulanduda, kohanduda sellisesse rütmi ja sõnakuulelikkusesse. Väljakujunenud isiksusele on see ilmselt raske ja selliseid asju kergekäeliselt otsustada ei saa. Samas mulle meeldib see elustiil: kommuun, ühine töö ja laul, need on alati justkui sellised väiksed märksõnad olnud, kuidas mulle meeldiks olla. Siiski pole see meeldimise, vaid kutsumuse asi, ja niikaua, kui seda ei ole, olen vaid kloostri sõber. 

Nunnakesed on armsakesed, siirad ja head, nii nooremad kui vanad. Samas on igaühel ka oma iseloom, oma sära, ja seda on tore avastada. Neil on teistsugused naljad, mured, püüdlused. Ja neile on teistsugused ootused: ora et labora ja ei midagi muud. 

Jah, väiksed kasulikud huvid on neil ka: aiapidamine (lõunasöögil sosistas üks õde mulle, et näe, see salat tuleb selle õe peenralt), muusika (mul on olnud rõõm ühe väikse õeksegs koos flööti puhuda, ta on nii vaimustunud), origami ( ühe vahva noore india nunnakesega voltisime täna karbikesi ja roose. Ma olin selle tarvis eelnevalt ühe äpi alla laadinud. Ta pani õhtul ühe karbi hommikuks valmis preestri lauale ja sinna sisse paar kommikest.) jne, jne. Igaühel on midagi selle väikese kommuuni rikastamiseks.

Astusin sisse ka misjoni poodi ja ütlesin Kristiinale tere, sellele, kes Farfa kasside eest hoolitseb. Tal on laua peal ka väike karbike, kuhu sai kassitoidu jaoks annetusi teha.  Mul oli see juba varem südames, et peaks toetama loomakesi. Kristiinaga räägin inglise- itaalia segu. Ta ilmselt teab ensm inglise keelt kui mina itaalia keelt. Aga ta teadis google translatorit ja kasutas seda, et mulle teada anda, et ühele tema kassile meeldin ma väga, kuna kass on minuga nii sõbralik. Juurde lisaksin muidugi, et ma tegelikult suur kassiarmastaja ei ole, ent mul on nende loomakeste suhtes respekt ja see on vastastikune sageli.

Ja siis kõndis tänaval veel üks väike kutseke, kes haledat häält tegi, korraks ka kloostri roosiaeda põikas, paar suutäit võttis ning möögides edasi jalutas.

Praegu on öö. Taevas särab täiskuu. 

 

Karp ja lill, kui keegi aru ei saa

Selgitust ei vaja:)

Loodan, et hakkan vast hiljem seda unes nägema.

Ja seda ka.

Felicità

Kus on kodu?

Öö mu akna taga