Nii tore on näha, kuidas aeg läheb. Pigem kuulda. Kuulen, kuidas linnud lakkamatult laulavad, siis tuleb vihmasabin, algul väikse krabinaga, siis mühinaga, siis vaibub taas. Tuppa tõusevad köögist toidulõhnad, mis teatab omakorda, et varsti on söögiaeg käes, ent veel enne, keskpäeva paiku helisevad kellad nunnade laulu taustal. Mulle meeldib, kuidas Madre e kloostriemand laulab. Ta alustab lauselt teraval toonil, et keskel ja lõpus muutub see sumedaks ja vaibub. See on selline ilus dünaamika. Ka palved enamasti lauldakse. See on ilus. Paljudele jääb see kuulmata ja sellest on kahju. Aga palju ilu jääb ilmas nägemata ning teadmisi kuulmata. Sellega tuleb leppida, et kõike me nagunii ei hooma ega polegi selleks võimelised. Samas peaks hoiduma ka ilu ületarbimisest, sest siis me enam ei taju selle õiget maiku. Käin siin suures kirikus iga päev ja vaikselt püüan avastada uusi freskosid. Vasakul lae all istuvad üheskoos kirikuisad Augustinus ja Hieronymus ja
teised. Ma vahel ikka püüan neist luged, aga unustan jälle ära, et siis uuesti alustada. Paremal on seinapidiselt väiksemaid naivistlikke - ma ei tea, kas on nii õige nimetada- freskosid ja need meeldivad mulle eriti. Nii et avastamisrõõmu pisikestes asjades jätkub küllaga ja ma arvan, et kui kord siit lahkun, ei ole ma väikest tühistki näinud.
Täna vahetati ära kõik külalistemaja madratsid, tuleohutuse kaalutlustel. Nii on ka minul nüüd uus madrats ja eks näis, kas raatsingi hommikul nii vara tõusta:). Vanad antakse neile, kel vaja. ( M, tahad sa ka mõnd juurde?). Aga enne soovitasin, et pangu madratsid ühte hunnikusse ja hüpaku, sest see on tore. Sain selle soovituse peale väikse sõbraliku müksu.
Nii siis läheb.
Ma lõpetasin eile ühe inglise keelse raamatu lugemise, mis on kirjutatud vana karmeliidi nunna Ruth Burrows'i poolt "Love unknown". Mulle on inglise keelseid raamatud raske lugeda, aga soovitaksin, kel viitsimist on. Seal on häid mõtteid sees ja annavad vaimset kosutust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar