Ime on kõik justkui ootamatu ja meeldiv. Aga selline lugu juhtus, et hakkasin siis pärast lõunasööki siis teise mäe otsas olevasse linnakesse minema, Castelnuovo di Farfa selle nimeks. Siit kloostri juurest läheb otsetee, mis vast 2,5-3 km pikk. Aga kuna tuleb minna mööda lambakarjast, kus need kurjad koerad on, siis otsustasin minna piki sõiduteed, mis aga mitu korda pikem on. Olin juba oma tükk maad ära käinud ja veidi kahetsesin juba, et olin selle pikema variandi valinud, aga hollandlaselt kuuldud jutt, kuidas need lambakoerad huntegi murda suudavad, siis mis veel minust rääkida! Nii mõtlesin ja astusin edasi. Ühel käänaku kitsal lõigul tuli vastu buss ja seljataga aeglustas üks fiat. Auto jäi seisma ja vanem daam küsis, et kuhu ma olen teel, nii ma arvasin, et sain aru. Ütlesin, et Castelnuovosse ja ta korjas mu peale. Ta sõitis ja kooris samal ajal apelsiini, kuid pani siis selle kõrvale parajamat hetke ootama. Nagu ma aru sain, polnud temagi kohalik, vaid tahtis sinna õlimuuseumisse minna, mille kohta ta läbi akna paarilt inimeselt päris. Üritasin küsida, et kas ta on kohalik. Ei. Roomast. Kuna muuseum oli veel kinni, küsis ta mult, et kas ma tahan kohvi või miskit. Noh, ütlesin, et jah, ning ühte väikesesse kohvikusse jõudes, pakkusin välja, et las ma ise maksan, aga ta vastas kindlalt, et ei ja ostis mulle cappocino. Ega ma taga midagi rääkida ei osanud, sellest on kahju, aga tohultult tänulik lin ikka, eriti, ku aru sain, kui pika maa ta mu ikka edasi tõi. Üritasin talle siis lahkuminekuks öelda, et suur tänu ja et ta on otsekui ingel (Angela). Ta naeratas ja ütles, jaa, jaa, mu nimi on Angela. Niiet oligi ingel!
Castelnuovo on sarnane Fara Sabinaga, kitsaste tänavatega keskaegne linnake, mille ümber uuemad ehitised. Üpris üllatav oli, et ühe suure vana värava kohal linnamüüris oli suur mesilaspere, mille suminat oli kohe kaugele kuulda, nagu oleks just pere heitnud. Käisin paar tiiru linnakesele peale ja otsustasin siis julgust rindu võttes otseteed tagasi minna. Kusagilt meenus veel selline tarkušetera, et kui metsloomaga kohtuda, kes tõenäolselt võib rünnata, siis tuleks ühe võimalusena, kui jalad ei võta, laulma hakata. No ma siis rühkisin mäest alla, üles, hingeldasin ja laulsin, nii, kuis võisin. Ja toimis. Nii mitmel pool kosis vaid paar haugatust ja koerad jäidki vait. Isegi need suured lambakoerad, keda ma kartsin, et mu ümber piiravad. Kui kloostriväravast sisse astusin, kuulsin nunnakeste laulu. Käes oli kella neljane palvus, ei teagi, mis selle nimi on.
Õhtul kastsin veel lilli ja puid. Majja tulid mõned palverändurid, sakslased. Kuna nood nii kenasti paaris on, siis oma seltskonda ei pakkunud. Nüüd veidi veel lugemist, kratsimist ja sääskede killimist. Eile öhtul tegin puhta platsi, hommikul oli ikka viis tükki voodi kohal reas, mõned priskemad kui teised.
Uks Castelnuovo di Farfas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar