Argipäev

Olen terve päeva justkui midgi teinud ja samas nagu ikka vähe. Ma ei tea, kas see tuleb aja või aastatega, aga turist minus hakkab hääbuma, justkui nagu ei viitsikski tõmmelda. Aga täna tõmblesin ikka, sest tuleb ju liigutada sellise suure söömise peale, mis mulle siin osaks saab. Võtsin nõuks siis minna järgmisse külla nimega Toffia ja mis asub siit u 5-6 km kaugusel. Ma püüdsin erinevate navigatsiooniseadmetega ja kaartidega seda vahemaad eelnevalt selgeks teha, kõik näitasid erinevalt, tagatipuks ka teeviidad oli ühtepidi ja teistpidi erinevad. Hommikusöögil juhtus selline naljakas lugu, et üks tore india õde, kes köögitoimkonnas on, tõi mulle usinasti kuuma piima- ja kohvikannu. Piimakann oli prinki täis ja loksus üle, samas kohvikann tühi. Kõndisin siis kannuga köögiuksele ja küsisin, et ega õde ometi armunud ole... Aga peale hommikusööki läksin teele. Teeperved on siin kitsad ja mulle tundub, et päris ohutu see mööda sõiduteed lonkimine ei ole, sest nii mõnelgi käänakul läks auto väga lähedalt mööda. Teed on kitsad ja nad söidavad suht teeperve ääres. Kohalejõudmiseks kulus nii umbes tunnike. Külamvõi väike linnake asub kaljunuki otsas ja on selle võrra nendest teistest erinev, kus eelnevalt käinud olin, aga ikka pidin selles osas pettuma, et linna keskväljakul, mis olimasukoja tõttu kitsas, kohvikut ei olnud. See ainsam, mida nägin, oli väljaspool linnamüüri värava juures ja kinni. Lihtsalt see linnaväljaku kohvik oli üks mu väikseid tühiseid unistusi, mis sel korral nagu näib, ei täitu. Käisin siis paar tiiru linnakesele peale ja klõpsasin paar pilti. Sellist wow elamust ei olnud, pigem selline kurbus tuli, et ka siin jäävad need ilusad keskaegsed külakesed tühjaks ning elu on neist välja suurlinnadesse imetud. Järele jääb justkui katkine suu, mis kiiremini laguneb, kui seda parandada jõutakse.  Eestist siinkohal ei maksa üldse rääkida, maaelu on praktiliselt välja suretatud ja nii me elame rõõmsalt linnades imporditud banaanide peal, olles eriti haavatavad pisemagi majanduskatastroofi ees. Miks meid nii haavatavaks tehakse, tekib mul küsimus? Kas tõesti on see kõik selle pärast, et nii on majanduslkult kasulkum? Aga pikas perspektiivis?

Niisiis lonkisin suht kurvalt seal ringi ja saamata tassikestki kohvi, tulin tuldud teed keskpäeva palvuseks tagasi. Töö on ikka vajalik asi, ilma selleta võib kuidagi inimeseks olemise tunne kaduda, st olla mingilgi moel kasulik. Mulle on siin mitmel korral meenunud " Maleva" film, kus lõpus lubati sakstele suured mõisad ehiada ja nad sinna karistuseks jõude-elule panna. Selles on oma tõetera sees, sest mitte midagi teha on üks suur mõttetus ja kannatus ja isegi siin, kuigi peaksin põhimõtteliselt ju puhkama, ei suuda ma käed rüpes istuda, isegi niisama lugeda on raske. Niisiis vean jälle voolikud välja ja ujutan kõik puud ja roosipõõsad hoolega üle ja selle peale saab rõõmsalt oma paar tundi kulutada, mis oleks nagu siis asjalikult veedetud aeg. Aiatöö mulle meeldib, selles on selline maandav toime nagu ka kudumises ja muus nokitsemises. 

T küsis, et kas olen suutnud oma mõtted juba selgeks mõelda, aga vastus on, et ei. Pigem siin tuleb järjest rohkem mõttesaasta üles, aga ehk settib see siis ajapikku paremini ja on viljakaks pinnaseks uutele parematele mõtetele, ideedele....Jumal teab.

Toffia eemalt

Ja seest.

Ka siia on " Teeme ära" mehi vaja!

Täna särasid Farfas tänavalaternad keset päeva. 

Lõunalauas ootas mind linnuke. 

Ma üritan ka rätikut pärast söömaaega mõnel huvitaval moel kokku panna, kuid alati ei õnnestu. Aga oleks tore ju neid asju meelde tuletada!