Oh, kui ma ometi teaks, oleks poole kergem....
Peaks vaid mõtlema, kuidas. Kui oleks see kindel siht ja teadmine, küllap leiaks siis ka motivatsiooni, lahendused ja tegutsemised. Mis küll sütitaks mind põlema!? Ennastunustavalt. Ennastsalgavalt.
Või kas peaks? Kas üldse peaks?!
Töö ju on. Saaks arendada end selles inimkonna hüveks. Pikalt, põhjalikult ja jäägitult. Ehk mu hää töö annaks kellelegi aega juurde, et teha midagi suurt, luua midagi ülevat, millest mina siin mõtlen ja unistan, et mis kõik võiks... Et justkui siis kellegi kaudu...
Nii ma tunnen end kui üks suur teismeline.... ehk olen ringiga sinna tagasi jõudnud. Ent vahel on hoopis selline tunne, et üldsegi mitte olla. Milleks see valu!
Mis sel Jumalal siis õigupoolest plaanis oligi?!
Ja siis meenub üks õhtupalve...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar