Kuu

Ma mõtlesin, et öö saab olema pime, aga laevaaknast valgustab silmapiirini tumedat külma merd kuu. See on ilus.  Ma istusin laevarestorani kõrval kohvikus ja vaagisin selle väikese võimaluse üle, et kas on ikka mõtekas nii majanduslikus kui eetilises plaanis kalli raha eest sööma minna. Üleliigne poosetamine on nagu sisseõpitud tabu. Tark talitaks teistmoodi. Ometi ma põlgan laevasõitu selle lärmakuse tõttu, nende kangete puhastusainete tõttu, arutu pidutsemise tõttu ja nii raske on leida sellist vaikset kohta, kus häirimatult olla oleks meeldiv. Miks küll ei tehta kohvisaali neile, kes rahulikult tahavad tasase kaaslase või raamatu seltsis seda aega üle elada? Miks peab käima üks arutu pidutsemine?

Niisiis otsustasin maksta vaikuse kallist hinda: nakitsen ülehinnatud toiduraasukesi väikeses lauakeses laevaakna kõrval. Kaaslaseks täiskuu ja talutaval piiril lärmi. 

Elu ei saa kulutuste ja kulukuse järgi jagada, eks on nii vaeseid kui rikkaid päevi, ent see võiks olla võimaluse korral ilu- ja tänumeelsuses, nii vaesuses kui rikkuses, sellistes mõistlikkuse raamides, kuhu sündinud oleme. Nii on mul lausa hea meel, et ma suudan selle 3,5h koduteed ehk suht meeldivalt korda saata, ehk isegi kasulikult....kui veel suudaks midagi õpetlikku lugeda.