Päevik

Leheke ülikooli alguspäevilt.

Kuigi ma olen oma eluga üldiselt rahul, eriti nende teadmiste ja kogemustega, mis aja jooksul külge on hakanud, igatsen ma vahel ikka niiväga neid ülikooliaastaid taga, et tahaks seda kasvõi uneski läbi elada…. See polnud muretu aeg. Ma ütleks, praegu on isegi muretum, aga see on selline omamoodi magus, magushapu unelus. Ma olin tubli siis ja kirjutasin päevikut. Olin aus ja panin ka kõik kirja. Need kirjutised on ikka veel alles ja kuigi need pole detailide poolest eriti rikkad, manavad nad mingi tundmuse siiski ja on nüüd aastaid hiljem päris tore lugemine. Kas see kõik on ka kuhugi alateadvusesse üles kirjutatud?
Kord mõtlesin, et kui vahva oleks, kui saaks oma elufilmile montaazhi teha: ühtesid seiku rõhutaks ja rikastaks (praegu tagantjärele ju tean täpsemalt, millele oleksin võinud rohkem tähelepanu pöörata ja millele mitte) teisi jälle kahandaks, kustutaks. Et lõpuks kokku anda endast parim. Aga see vist poleks enam see aus lugu nagu ta oli.
Ma hetkel vaatan telesarja Dostojevski elust. Tema, kelle raamatud on Vene kuldklassika, sügavad ja valusad, täis äratunnetatud tõde, elas ka ise kannatuste rohket elu, mis polnud sugugi nii aateline, eksimatu. Oli inimene, kõige heade ja pahedega. Oma närususe tunnetamine on justkui koputus lunastuse uksele.