7 päev

Le Vernay en Savoie - Le Verou
Järgmisel hommikul tuli vara ärgata,sest moosisai lubati serveerida kella seitsmest.Kui öhtul söögisaali pilgu heitsin,siis olid eelmise hommikusöögi nöud veel laual,hommikuks olid need siiski vahetatud.Raske oli reformnarist töusta ja igahommikune tsenaarium (natuke veel ja veel),mis töötab hästi kodus,töötab ka vöörsil ja uni on ikka seda magusam,mida varem töusta tuleb.Söök oli rikkalik-ohtralt saia,moosi,jogurdit ja kakaod."Sakslane" ja sveitslane arutlesid hommikulauas selle yle,kas kohvi ja piim koos on kasulikud vöi mitte.Austerlane arvas,et see on kahjulik ja see oli hea,sest suur osa soojaks tehtud piimast jäi meile,millest me röömuga kakaod tegime.Suurte silmadega onu pidi ise poole kaheksa paiku tunniks ajaks tööle minema-ta nimelt oli ka koolilaste bussijuht.Söögisaalis mängis makk keskaegsete palverännu lauludega ja öhkkond oli mystikat soosiv.Vaatasin,et seinal oli suur kaart palverännuteega Itaaliasse Assisi.Vöibolla oli see mees ise seda teed käinud.Assisi iseenesest on väga ilus ja armas koht ja pyha Fraciskuski on yks mu vaieldamatutest lemmikutest.Kes teab,ehk käin isegi kord neil radadel....Samas möistus ytleb,et peaks veidi pausi tegema ja töösse tösisemalt suhtuma...aga elu on niiiiii ilus./"Sakslane" ja sveitslane läksid varakult teele. Nende lahkumishetkel olin toast ära,kuid tydrukud mainisid,et "sakslane" olla naeratanud ja maininud,et me laisad oleme oma hilise teeleminekuga ja mulle tundub,et tal oli ses osas vägagi öigus,aga laiskusest ma ehk kirjutan hiljem./Oma pesu kuivamast ära tuues nägin triigitud pesuhunniku otsas magamas yhe körvaga kassi,kes end seal päris mönusalt tundis.Loomad on prantslaste kodus ja köögis loomuliku elu osaks,niiet ettevaatust allergikud!/Edasi läks pönevaks-leidsime Maria körvast puugi,kes kyll polnud end veel täis suutnud mugida,aga istus kindlalt körvalestal nagu puuk.Maiel oli selle tarvis aga oskusi kyllalt varuks ning kerge liigutusega keeras ta verejänulise elaja körvast välja ja pyydis seda wc-potti uputada.Puugid on aga tuntud ujujad,niiet tema alla uhumiseks läks rohkem kui yks paagitäit vett.Sellega aga seiklused ei piirdunud,sest tundus,et meie esisammuja ninas elas veel keegi...Nyyd paar päeva hiljem seda kirjutades tundub,et Mariaga on köik korras,ykski hull puugihaigus seni välja löönud ei ole.Veel enne,kui teele asusime,tuli suurte silmadega onu korraks koju,nimetas meid tee ingliteks ja saatis kenasti teele.Muidugi saime löplikult minema alles pärast teda ja ka siis pöördus Maie poole kilomeetri pärast tagasi,kuna avastas,et telefon maha jäi.Meil polnud aga ka selle vastu midagi,sest vaade oli imeline ja siis oli vaja veel päiksekreemitada jne... Kui siis löpuks kotid selga saime,söitis onu koolibussiga mööda ja soovis veelkord oma tee-inglitele head teed.Moni km hiljem,kui yhe kiriku juures väikese peatuse tegime,söitis ta taas mööda,niiet meil hakkas juba häbi,et nii vähe jöudnud oleme.Onu oli kyll seletanud,et järgnev etapp on kerge ja tasane,aga muidugi meile eestlastele tähendas see ikka parajaid kynkaid.Minu ja Maie meeli köditas ka kerge puugifoobia,mulle seepärast,et puugid on vastikud,Maiele seepärast,et ta vaksineerimata on.Päev oli palav ja peatusi tuli siin ja seal puu all suht tihedalt.Yhe kuuri all,oli keegi palveränduritele jooke välja pannud,et ise vöta ja maksa-need on alati väga tänuväärsed ettevötmised,sest iga pöhjus puhkuseks kulub ära.Lisaks sellele saime tänu myydavatele äsjapuhastatud kreeka pähklitele teada,et siinne piirkond on väga viljakas pähklipuudele.Pikema salatipausi tegime linnakeses nimega st-Genix-sur-Guiers(no vot kus on nimed!),mis oli väga vaikne nagu iga teinegi linn,ainult kohvik-baari ymber oli vähest suminat.Edasi läks palavaks ja päike muutus halastamatumaks.Leidsime tee pealt yhe väikese ussipoja laiakssöidetud laiba,mis lisas puugifoobiale ka ussifoobia:Maie klöbistas kaikaid häälekalt vastu maad ja peletas syytuid olemas vöi olematuid roomajaid trajektoorilt eemale.Aga kuna Maie on väga tasakaalukas ja pyyab asja ka teise nurga pealt vaadata,siis pikalt järele möeldes hakkas tal puukidest lausa kahju-mötle,istuvad teised önnetult körre otsas ja sageli lausa tulutult,sest soojaverelist ei pruugigi mööda minna.Kus ikka peavad oma soojätkamise nimel vöitlema.Nagu eesti tydrukud,lisasin.Tee läks palavamaks ja mönevörra raskemaks,mitte fyysiliselt,aga vaimselt.See on nagu paralleel eluga-igavat elu on raskem taluda.Maakond,kuhu nyyd jöudnud olime,oli teise näoga-majad olid siin lohakamad,lilli maja ymber vähem ja aedades jooksid igas möödus kurjad lörisevad koeranahad.Meie ööbimiskohaks oli seekord camping,kuhu yyrisime ilma öhtu ja hommikusöögita majakese.Registraatoritädi oli lahke ja viis meid elektriautoga majakesse kohale,sest jala oleks see lausa viis minutit vötnud.Campingud on yhed imelikud kohad-ma ei saa aru,mis tahtmist on inimestel tulla eikuskile kohale,sinna siis oma autoelamud ära parkida,elada tavalist elu ja vaadata,mida naaber yle heki teeb.Kämpijate keskmine vanus oli kövasti yle keskea ja elu seal kulges rangete reeglite järgi: nt ei tohtinud betangi pärast 9 vöi 10 öhtul mängida,samuti ei tohtinud autoust kövasti kinni lyya jne jne.Meie majakeses olid ka väga karmid koristusreeglid,et pörand tuleb seebiveega ära pesta,köigest muust rääkimata ja trahv lohakuse eest oli karm,lausa 80 euri.Ma natuke olin sellisest reeglistikust ehmunud ja muretsesin jubedamal kombel,kui puru pörandale pudenes.Vöibolla,kui pood lahti oleks olnud,kust me öhtuks syya lootsime osta,oleksime köögi täitsa ära soperdanud,aga suutsime vaid teelt korjatud pärnaöitega teed keetes poti kollaseks parkida ning pörand jäi järgmisel hommikul ka seebiveega pesemata,kuna lappi ei leidnud ja järgmine registraator ei olnud asja suhtes nii karm.öhtul läks köht tyhjaks ja otsustasime campingu körvale restorani sööma minna,sest seal paistis paari euro vörra päevamenyy odavam olevat.Siiski lauda istudes selgus,et väljas olev reklaam on järgmiseks öhtuks ja me pidime menyyst hulgast prantsuskeelsetest nimedest yht teist valima.Ma vana kalana läksin kindla peale välja ja tellisin loomaliha,mille suht verisena sain.Tydrukud aga tellisid aiasalati löhega,mis ka oli töeline peenrasalat köige tigude ja muuga.Irvitasin,kui Maie ja Maria tigusid nätsutasid(mis peaaegu,et taldriku veerelt jalga lasid),millepeale Maria nähvas mulle,et mis ma naeran suu verd täis./
Unega on siin nii,et see tuleb äkki ja raskelt-jäin voodisse köige riietega ja ärkasin poole öö pealt,et tuli kustutada ja magamiskotti pugeda.//
Lisan paar mötet yhest Santiago palverändurite raamatust,mida too hommik sirvisime:
Juhus on Jumal,kes reisib incognito.
Töeliselt önnelik saad olla siis, kui leiad oma röömu teiste röömus.