5päev

Montagnin-Yenne
Ei olnud meil veski juurest lahkumisega kiiret, magasime päris pikalt.Unes tundus nagu sajaks väljas tugevat vihma,ent see oli vaid kose myha.Kuna pererahvas pidi samal päeval Hispaaniasse söitma,siis nägime vaid vilksamisi vana kunstnikku.Hetkeks heitsime pilgu ka aiale,mis kujutas endast mäekylge,kust erinevate jugadena kosk alla jooksis ja millede vahel väikesed sillas olid.Yhes väikeses basseinis oli kaks väikest punast kalakest ja lähemal vaatlusel ka paar teist kivivärvi elukat.Tee töotas tulla lyhike ja kerge,aga sellegipoolest suutsime aja ära täita.Yhe mäe otsas kabeli ees tegime punase limonaadi ja päevituspeatuse,mis oli hea puhkus enne tööd-suht järsust langusest allaminek.Kes enne mäeotsas käinud pole,see teadku,et tegelikult on allaminek igatepidi raskem kui yleminek,sest lisaks sellele,et kott siis gravitatsioonijöuga enam röhub ja pölved paraja vati saavad,on villide,kannakööluse venituse,tendiniidi,mikrotrauma,ruptuuri ja veel misiganespatoloogia oht suurem,lisaks vöib varba vastu kivi ära lyya ja siis veel alla kukkuda ja alla kukkudes vöib ka köike juhtuda,oleneb kui järsk kallak on.Meie suhtusime sellesse praktiliselt esimesse suuremasse raskusesse täie tösidusega,rääkisime teemadel,et kuidas loomaarst aru saama peab,kui alligaatoril nohu on vöi boamaol köht kinni.Edasine tee Rhoni jöe kaldal oli mönusalt jahe ja tasane.Jöudsime Yenne linna,selline natuke vana ja väsinud nagu paljud linnad siin.Siiski annavad ohtrad lilled oma romantilist höngu.Oma yllatuseks kohtasime taas sveitsi poisse,kes yhes mägikylakeses meist maha jäid.Turistiinfost otsiti meile kodumajutus-paljud,kes ise on rännul käinud,vötavad kateisi palverändureid vastu.Turistiinfo tädi,ei saa mitte mainimag-ta jätta,oli nagu mönest ilusast prantsuse filmist ja mulle pakkus see kerget kinoelamust teda vaadata ja kuulata,kui ta parleetades asju ajas.Kui jah lohakas keeles nagu Maria mulle seletas on oue(kölab nagu wee), siis tema häyldas köike illusti wiideks, niet lausa lust oli kuulata.Tädi,kes meid enda poole pidi vötma,pidime keskväljakul ootama.See läks kiiresti,sest tädi oli enne kohal,kui jöudsime oma tellitud jookidega löpuni,toppis meid köige suurte kottidega autosse ja viis oma koju.Natuke imelik on ikka minna vöhivööra juurde tema koju,tuppa ja vannituppa ja kohandada end eeldatavate viisakusreeglitega.Niikaua kui tädi meile öhtusööki valmistas,köndisme linna vaatama.Käisime ajastu niiskushallitushöngulises kirikus ja lonkisime teist tänavat pidi tagasi koju.Öhtusöögiks jöudis koju ka mees,kes suht hästi inglise keelt rääkis,niiet me saime ka nokad lahti.Onu pensjonärina veel töötavat vahetevahel autotööstuse juures,kuna ta vististi nii hea on,et ei taheta tal lasta vanaduspölve veetma minna.Tädi töötas töötutega ja ka tema ootas pikisilmi septembrit,mil töö otsa saab,et siis palverännuteele minna.Armas paar.Nad olla kohtunud juba noores eas....basseinis.Toit oli hea ja pakuti nagu siin maal ikka yheks käiguks ka juustu.Siinne juust oli aga eriline sellepoolest,et linnapea ise pidavat kitsi ja teeb sellest juustu.see olevat tema kohus.
Olen oma kirjutamistega nagu arvata vöite jänni jäänud,sest väsimus niidab maha jalapealt.