1

Taas rännakul

Nagu juba arvata oli,ei jäta mind rännupisik nii kergelt ja nii kisuvad pikad teed mu juba niigi lombakad jalad radadele nagu sireenid kaljudele.Niisiis olen jälle teel ja jälle Prantsusmaal,sest rohi on siin roheline ja linnudki laulavad hoogsamalt ja mis siin veel heinamaadest ja lehmadest rääkida.Vötsin naabritydruku Maria kaasa,et oleks toredam,et oleks toekam varvastelt ville lugeda ja teada,et pole oma probleemidega yksi.Yks Jumal on meil ka.Aga nyyd algusesse. Pooleldi magamata kiirustasime lennujaama.Olin kiiruga oma asjad pakkinud ja nii mönegi olulise maha jätnud,sest olin ju kindel,et nii pikka staasi arvestades ei tohi ju ykski vill ometi oma nägu näidata ja yleyldse.Mul on ka head öpilased,Maria pakkis koti just nii nagu olin käskinud ja sai palju kergema koti ja Maie,kes kohe, kohe on teele asumas,mahutas lausa 25 liitrisesse oma kodinad ära.Imestasin siis,et kuidas ometi minul need asjad ei önnestu ja vastust pole vaja kaugemalt otsida,sest ma ise oma nöuandeid ei järgi ja pistan salaja ikka paar asja juurde ja siis veel nipet näpet.Eelmine aasta uskusin kindlalt,et mu kott on normkaaluline, kuni yks suur palverändurionu seda tösta pyydis,5 kilo oli yle.Novot.Läksime siis teele.Ja Jumal lähetas eele ingli,kelle nimi oli Pätrik ja kes meie körval nii Stockholmi kui Genfi söitis.Meie ingel oli väike röömsameelne prantslane,kes igapäevaselt rongides pileteid kontrollib-tema heatahtlikkuse juures tekkis kyll mul kysimus,et kas ta trahvi on ka vöimeline tegema,aga kuna ma ei osanud kysida,siis saladuseks see jääbki.Maria parles temaga usinasti ja mina pyydsin magada ja nägin undki.Lennuk oli selline imelik vägapikk toru,mille tagaosas mootor asus ja meie kohad kohe selle körval.Töusis ja maandus see liigagi hoogsalt,aga oluline on ju ikka löppeks,et yleval pysivad.Lennujaamas ootasime oma matkakeppe,milled ainsana pagasisse saatsime lastes need eelnevalt yhel pyydlikul poisil mullikilesse käkerdada,mis ka vastav välja nägi.Lennujaamas oli vastas palju inimesi,mitte meile ja sellest oli kahju,sest mulle ju väga meeldib,kui lennujaama vastu tullakse,aga häda on selles,et ei tulda.Nii olid ka seal vöörad inimesed.Mul korraks kangastus Vilveri facebooki hyyatus:honey, I'm here...!Genfis pidi ilmajaama teatel jahe ja pilvine ja sajune ilm olema.Noh oligi, aga löunamaa möistes,ja me koorisime liigsed vatid seljast.Mina eriti, sest ka selga andis möne lisa asja mahutada.Käisime yhes Maria kirikus kredensiaali otsimas,ehk siis palveränduri passi, aga seal ei olnud ja tore naine suunas sealt edasi katedraali,kus ka onu väitis,et seal pole neid mitte kunagi polnudki.Läksime siis passita teele.Siiski näljast nörkenuna löppes esimene tuhin kohvikus.Siis tulid tänavad ja teed ja tänavad ja jöed ja metsaalused ja paar kirssi puult ja riigipiir ja kylad ja teed ja mäest yles ja edasi ja kruusateed ja karjamaa ja kanala ja siis jöudsimegi esimesse ööbimiskohta kylas nimega Beaumont.Isa mul vaatab kindlasti Googlest järele,kus see on.Vöin öelda, et ilus on.Vöin ka öelda,et mul on mölema neljanda varba all suur valutav vill ja endast märku annab ka vasak puus,aga see on väike asi,sest tegus elu on ohvreid väärt.Kes ei tee, ei saa.Nyyd on jälle paar tundi möödas.Enne oleksin kirjutanud,kuidas Maria tukkus ja suppi ootas vöi et pakuti head juustu ja pererahvas hoidis meid koogi ja teega yleval, sest poolakad pyydsid palehigis löpetada yhe uue majaosa remonti,kuhu möeldi meid magama panna.Nyyd siis olemegi täitsa uues kohas,ilus, elektrita ja väljas sajab yhtlase krabinaga laia prantsuse vihma.
Headööd!
Ps, tyhikud meelrga ära jäetud, et ei tekiks probleeme kirjatähtede edastamisel.