Tormimeenutus.

Üks paremini meenutusi esile kutsuv meel on haistmismeel. Lõhnad toovad möödunuid aegu vaid hetkega meelde. Ja muusika... minu jaoks on sellesse salvestadud kogu minevik.
Äsja olnud torm tõi aga seekord mulle omakorda meelde muusikat, mida kunagi väga armastasin. See oli aastaid tagasi, kui ühel lumetormisel öösel sõitsin Tallinnast viimase bussiga Tartusse. Istusin päris ees ja jälgisin teed, mida vast paari meetri ulatuses näha oligi. Tihedad lumeräitsakad lendasid vastu esiakent. Buss sõitis väga aeglaselt. Hüpnotiseerunult vaatasin bussi akent ning kiiruga töötavaid kojamehi. Panin ühelt sõbralt saadud kasseti nüüdseks vanamoodsasse pleierisse ning korraga muutus kogu sõit omamoodi müstiliseks. Olin seda muusikat vaid korra elus kuulnud - üks õhtu varem. Lumetorm aga süvendas mu kiindumust sellesse ning see jäi püsima pikaks ajaks. Küllap meil on midagi ühist. Veel üks ja teine ja kolmas lugu samast meeleolust.