Ma tihti leian end küsimast või rääkimast mõttetusi - lauseid, mis tegelikult ei lähe korda ja midagi ei muuda, lihtsalt tühijutt. Siis hetk või mõni hiljem selle üle endamisi aru pidades, leian, et paljutki oleks võinud jääda ütlemata, mainimata või pärimata. See lähtuv mu suust kuulutab mu olemust, sisu....ja vahel on selleks tühjus.
Miks siiski täidan "targa jutu" vahepealse tühisega - on see müüritäide, et väärtusenatuke seisaks koos või hoopis halb vundament? On's see tahe anda enda olemasolust või kohalviibimisest märku? Katkestada piinlikku vaikust? Meeldida? Samas pole tühi loba olukorda kunagi eriti paremaks teinud.
Ja siiski on raske suud pidada. Küllap on see iseloomuviga. Sportlaseks ei saada lihtsalt niisama - see on suur töö. Küllap ka iseloomu treenimiseks on suurt tööd vaja... kas aga jätkub tahet?
Üks sõber just hiljuti mainis, et rääkima õpitakse mõne aastaga, vaikima aga kogu elu.
Mõtteid targast raamatust:
Ps 141:3Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!
Õp 12:23Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
Õp 17:28Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.
Srk 22:27Kes paneks minu suu ette valvuri ja minu huultele kohase pitseri, et ma ei langeks ja minu keel mind ei hävitaks?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar