Vahel ma kirjutan päevikut oma mõtteis - mõtlen, mida ja kuidas ma kirjutaksin, aga tegelikkuses ei jõuagi need mõtted kunagi mustvalgele... hajuvad vaikselt nagu päevad, kuni neid enam ei mäletagi.
On siis tähtis kõike mäletada? Küllap vist mitte. Siiski maksaks meeles hoida head - kuidas seda elu ikka muidu ilusaks teha?! :) Ehkki päevad toovad ühtviisi nii head kui halba, on tagasivaadates siiski kuidagi hea, et on kuidas on. Jah, seda ma pean tunnistama ja Jumalat tänama, et patt oleks millegi üle nuriseda. Ma olen natuke rohkem kui rahul kõigega, mis on mu ümber ja mu kätes, ent on ka palju muudki veel, mille nimel edasi minna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar