Üle pika aja olen taas Turus. Rongi pealt maha tulles ja mööda tuttavat tänavat kõndides tekkis tunne, nagu polekski nii kaua aega ära olnud. Ehkki ilm tervitas suure lörtsi ja vihmasajuga, läbi mille ma oma täistuubitud kohvrit vedisin, läks reis väga hästi. Hommikul laeval kohtasin kahte inglikest - Kairinit ja Raidot, kelle seltsis aeg lausa lendas ja kes mind ilusti ka Helsingi raudteejaama ära viskasid. Ka rongisõit oli lausa lust - no on ikka ilusad rongid siin.
Nüüd ma olen oma uues kodus, mis küll lage, ent arvuti ja internet on olemas.
Süda on hirmul, ikka selle keele pärast. Arvasin, et saan terve järgneva nädala õppida, kuid see vist pole teps mitte nii. Eks ma siis katsun kaks päeva usinasti keelt õppida. Hea, et on üks kolleeg siin mind aitamas kohaneda. Aga ikka on selline tunne, et armas Jumal, aita nüüd!!!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar