Laupäev Turus

Käes on nii kangesti oodatud ja oodatud nädalavahetus.... Pole vist ammu sellest viivust vabast ajast niivõrd puudust tundnud, kui siin....
Anni blogist loetud: "Ja nii ongi, Seal, kus lõppeb mugavus, on avastamata maa" lohutab veidi, sest eks olen minagi siia tulnud astudes üle oma mugavuste piiridest.
Eelmise kevadega võrreldes on olukord vägagi teistsugune - siis olin kõrvalvaataja ja vadistasin meelsasti kõigiga inglise keeles. Nüüd olen ise ses osas, kus peaksin kohalikku keelt puhuma ja ei see tule kergelt. Nüüd peab aju arvestama, et mingid keeleasjad seal peas tuleb ümber korraldada ja seda muidugi teiste oskuste ja sõnade arvelt. Vahel ma ikka imestan, et miks siis teiste asjade arvelt, kui pidavat ju pääs olema terve suure raamatukogu võrra mahtu... Ju siis mõnel mitte... Nüüd on saanud minust jällegi see vaikne tüdruk, kes omaette istudes oma asju nohistab teha ja eelistab, et teda ei segataks.
Aga täna on laupäev. Sain ärgata, kui väljas oli juba valge ja kohvi ning pannkookide kõrval mõtiskleda, mida siis tarka täna teha või siis, kuidas hakata taas soome keelt õppima. Õppisin ära, kuidas pesuköögis masinad käivad ja nüüd juba ripuvadki kõik sokid radika peal reas.
Nägin ka ära, et siinne heaolumaa peidab endas ka varjatuid külgi, kui prügi välja viisin ja üks prükkar ümber suure kasti kui mesilane tiirutas.
Nii siis on see elu siin - vaikne, aeglane ja pingutav. Aga varsti, ainult 6 päeva pärast, tuleb taas reede...üks väga oodatud reede.
Tervitusi kõikidele!