Ausus versus viisakas

Täna ma mõtlesin selle üle, mis on parem, kas olla üdini aus või üdini viisakas. Ajendas mind selleks ikka seesama vana probleem, et kui mingi asja pärast närvi lähen, kas on siis hea seda varjata või lasta välja tulla nii nagu tuleb. Teisel juhul oleks see enda suhtes aus, eriti, kui ärritumiseks on ka põhjust. Samas ei tee see ausus aga midagi paremaks, sest see võib negatiivselt mõjutada kedagi teist mu kõrval ja lõppeks, kellele seda vaja on, kui kõik kannatavad. Viisakus aga arvestab ka teistega ning võimaldab tundeid riivamata mõnda asja paremini korda seada. Viisakaks jäämine nõuab aga tugevamat "mina" allasurumist ja mõningal juhul ka seesmist kannatamist, mis iseenesest on üllas. Parem, kui kannatab üks. Seega pooldan viisakust. Järgmine küsimus aga, kuidas seda saavutada? Või on see päritud loomuomadus?